24. veebruar ei ole enam üldsegi kaugel ja mõnevõrra kütavad kirgi vastse presidendi läbiviidavad muudatused tänavusel üritusel. Väidetavalt on selle taga vajadus presidenti rahvale lähemale tuua, viies vastuvõtu vahelduseks Tallinna piiridest välja ja kutseid saates keskenduda mitte ainult kõrgetele riigitegelastele. Teadagi on meil rahva suhe ühiskonnaga ja usaldus riigi suhtes nõrgavõitu, seega väärib meie riigipea igati tänu nende püüdluste eest.
Sellegipoolest tasub muret tunda, kas Ilvese püüd rahvale lähemale jõuda ka vilja kannab. Ta on end siiani hästi tõestanud ja oma ametiaja jooksul ka presindendi usaldust tõstnud, aga aastapäeva pidustuste puhul tuleks mõne libastumisvõimalusega arvestada. Tähtpäev on kogu Eesti rahva püha, seega on ka kogu üritus pühendatud ennekõike rahvale. See on ka põhiline põhjus, miks seda teles üle kantakse. Nagu kõik telekanalite juhid teavad, on üks põhilisi probleeme rahva maitse ära tundmine ja suure vaadatavuse saavutamine. Selles osas ei ole ka presidendi vastuvõtt mingi erand.
Maailmakultuuri juurdumisega muutub kaheldavaks, kuivõrd inimesi enam rahvuslikud teemad paeluvad. Seni on vastuvõtt publiku seas menukas olnud, aga selle põhjused on natuke mujal. Pigem on tegu ühe suure moeetendusega, kus külalised näitavad oma maitse suurimaid saavutusi, televaatajad saavad seda nautida ning meediakanalid lõpuks nähtut kiita ja arvustada. Sisuliselt kujutab see endast meelelahutust - ja seda rohke glamuuriga. Karta on, et kui seda glamuuri sealt vähendada, väheneb ka üldine huvi.
Televaataja ootab meelelahutust. Seda näitab kasvõi asjaolu, et Kanal 2 on oma programmis loobunud uudistesaatest selle tavapärases mõttes. Saade, mis muuhulgas ka uudiseid pakub, on vaatajanumbritega end õigustanud, jättes konkurendid kaugele selja taha. Vältimaks presidendi vastuvõtu puhul samasugust huvikadu, oleks kasulik samaväärne värskenduskuur. Parimaks eeskujuks oleks ehk äsja peetud Kroonika seksikate pidu. Paljus on need kaks üritust üksteisega väga sarnased.
Neid asjaolusid arvestades ei tohiks mingil juhul televaataja jaoks silmailu piirata. Hoopis vastupidi, külalised tuleks kõik põhjalikult üle näidata ja soovitavalt mitte ainult kätlemise ajal. Sarnaselt Oscarite galaga oleks täiesti asjakohane siingi punane vaip, kuhu külalised enne ametliku osa algust koguneksid, olles fotograafidele ja kaameratele täielikult nähtaval. See annab võimaluse huvi rohkem üles kruvida ja ei seo ülekannet niivõrd kindlate kellaaegadega. Igaüks võib teleri sisse lülitada just siis, kui endal mugavam tundub.
Huvitavuse mõttes võiks ka külaliste valikut mõnevõrra muuta. Meile näidatakse väga palju riigitegelasi ja välissaadikuid, aga kas see on ikka päris see, mida televaatajad näha tahavad? Vaadatavus on seni kõrge olnud, aga ehk on see lihtsalt parema puudumise tõttu nii. Sära ei ole kunagi liiga palju ja seetõttu tasuks otsida rohkem glamuurseid ja kõmulisi tegelasi. Nad ei pea kuidagi olema poliitikaga seotud, lihtsalt kuulsad ja armastatud inimesed, sest olgem ausad, enamik nimesid on siiamaani keskmisele televaatajale täiesti mittemidagiütlevad olnud. Kuid on ka mõned kohustuslikud poliitikaga seotuds tegelased, kes kunagi üheltki säravamalt peolt ei puudu. Kanal 2 aastavahetse programm oli väga tugeva poliitilise lisamaiguga, glamuurist sealjuures küll puudu ei jäänud. Võib ainult olla tänulik, et meil siin on nii palju poliitikuid, kes on ka säravad seltskonnategelased.
Et komplekt täielik oleks, tuleks ka Eero Raun välja vahetada ja leida mõni elavam õhtujuht. Mart Sander oleks üks tõenäoline variant, võibolla ka Alex Lepajõe, kui ta just külaliste ridadesse ei satu. Kui ka valgustust natuke huvitavamaks muuta, oleks elav peomeeleolu tagatud. Ning muidugi muusika. Kooridel ja rahvamuusikaansamblitel on küll pikk ajalugu selja taga, aga meediaarbija januneb pidevate uuenduste järele. Ajalool ja traditsioonidel ei ole siin kohta, seega on ainus väljapääs lasta lavale tuntuimad ja armastatuimad popstaarid. Vaadakem kasvõi, kui menukas oli Raadio 2 Aastahiti üritus. Tanel Padar ja Vanilla Ninja võiksid vabalt ka vabariigi aastapäeval esineda, pealegi ei suudaks nad ju presidendi kutsele ära öelda.
Lisaks tasub mõelda ka kanali peale. ETV ei ole viimastel aegadel just hiilanud suurte vaatajanumbritega, ei ole mingit põhjust, miks mitte otsustada siinse turuliidri Kanal 2 kasuks. Eelsoojenduse võib teha Reporter, mis saab suure osa saateajast sellele sündmusele pühendada. Kanal 2 saatejuhid ei pea aga peale seda ka kuhugi kaduma, nad võivad terveks õhtuks ekraanile jääda, pakkudes lisajõudu ametlikule õhtujuhile - ikka ainult selleks, et meeleolu rohkem üleval hoida.
Kuid president ei pea ainult ühel päeval aastas avalikkuse tähelepanu all olema. Reality-sarjad on praegu väga menukad, eriti sellised, mis kuulsuste igapäevaelu paljastavad. Menu osas kahtlusi ei ole, presidendi eraelu pakub igal juhul rahvale huvi. Seda tõestas ka aasta tagasi toimunud Kadriorus pidutsejate skandaal, mis sobinuks väga hästi reality formaati. Nii oleks president aastaringselt rahva lähedal ja kõigil oleks väga lõbus.
Seliseid mõtteid võib välja pakkuda lõputult, massimeelelahutuse nimel on võimalik kõike teha. Võibolla peaks ka valimised meelelahutuslikuks tegema. Kui just ei ilmne mõnda muud müstilist jõudu, mis rahvast sihipäraselt tegutsema paneks, sealjuures raha ja ajaviidet pakkumata. Ei tahaks ju uskuda, et Laulev Revolutsioon oli enamikele pelgalt vabaõhuüritus...
