Maahaata

Edgar, Moskva ja muud loomad

2010-12-24T01:16:00.000-08:00

Võtsin täna hommikul lahti eilse (23. 12) Postimehe ja jäid silma kaks huvitavat lugu - üks kõmuline ja päevakajaline, teine väheatraktiivne, mis võiks üldjuhul kergesti kahe silma vahele jääda.

5. leheküljel oli selline pealkiri (ja juhtlõik):

Moskva kingitus löönuks platsi puhtaks

Kapo andmeil küsis Keskerakonna juht Venemaalt eelseisvaks valimiskampaaniaks algul ca 47 miljonit krooni. See on summa, mis muutnuks hoobilt partei rahaseisu ja lubanuks korraldada väga võimsa valimiskampaania.

Järgmine, 6. lehekülg aga teatab:

Tallinn koonerdab vaegkuuljate arvelt

Kui Tartus või Pärnus saavad kurdid igapäevaeluks vajalikku viipetõlgi teenust linna toel nii palju kui vaja, siis Tallinn maksab ühe kurdi eest vaid kümme tundi aastas.

Apocalypsis

2010-11-18T04:42:00.000-08:00

Inimesed muretsevad kummaliste asjade pärast. Kardetakse looduskatastroofe. Kardetakse uut maailmasõda. Kardetakse tulnukate invasiooni (kunagi oli populaarne teema). Ja mis viimasel ajal aktuaalne - kardetakse maailmalõppu.

Selle teemaga tekiks enamikel, kes sellele mõtlevad, kindlasti mõningaid küsimusi. Et millal see tuleb, kuidas see juhtub, kuidas selleks ette valmistuda jne. Aga minul tekib hoopis üks teistsugune küsimus. Selline küsimus, millest minu teada on vähem räägitud, kui üldse. Nimelt, mida mõeldakse maailma lõpu all?

Maailm kõige laiemas mõttes võiks siis hõlmata kogu Universumit, kogu eksistentsi. Seega maailmalõpp tähendaks kogu olemasoleva lõppu - aeg saab täis, otsad tõmmatakse kokku, mäng läbi... Samas ma julgen kahelda, kuivõrd kõik päris nii seda käsitlevad. Räägitakse katastroofidest, mis maailmale lõpu teevad. Kuivõrd aga saab üks katastroof, mis on puhtalt kolmemõõtmeline ja selle aegruumi sisene nähtus, hävitada seda aegruumi ennast?

See oleks sama loogiline kui et liivatorm hävitaks kõrbe või äike hävitaks taeva. Eksole? Viga on siin pigem selles, et jääb lahti seletamata, mida mõeldakse "maailma" all. Kui nonde katastroofidena tuuakse näiteks Päikese paisumist või koguni vulkaanitormi Maal, siis ei saa me rääkida Universumi hävingust - sel juhul on tegemist planeet Maa kahjustamise või minemapühkimisega. Pange tähele, et lokaalsete kataklüsmide tagajärjel jääks isegi planeet terveks, häviks ainult tõenäoliselt kogu elu selle pinnal.

Ma mõistan seda sügavalt inimkeskset lähenemist kogu lõpu-temaatikale, aga kas ei ole siiski natuke ülepaisutatud nimetada meie liigi hävingut "maailma" lõpuks? Selleks hetkeks, kui inimkond end edukalt hävitada on suutnud, läheb ülejäänud maailm oma eluga edukalt edasi ja see väike raputus ei seda tema normaalset elutegevust kuigivõrd.

Maailmalõpu teema on alati rohkem või vähem päevakorral olnud, praegu pakub aga kõneainet üks väga populaarne müüt, mis kas juhmi tõlgenduse või osava müügistrateegia tulemusena on laiadesse massidesse paisatud. Räägin loomulikult kuupäevast 21. detsember 2010. Enamasti viidatakse Maiade kalendrile, mis väidetavalt mingit sellekohast infot sisaldab.

Mis aga tegelikkuses on, on see, et tolle kalendri järgi lõpeb Maiade ajaarvestuses üks ajaperiood - ja mitte esmakordselt, tegemist on tsüklitega, mis umbkaudu 5000 aasta tagant korduvad. Need on küll pikad ajaperioodid ja andmeid nende kohta on vähe, et selle kohta kuigivõrd põhjalikke andmeid koguda, aga kindel on see, et too kalender selleks kuupäevaks mingit hävingut küll ei ennusta.

"For the ancient Maya, it was a huge celebration to make it to the end of a whole cycle," says Sandra Noble, executive director of the Foundation for the Advancement of Mesoamerican Studies in Crystal River, Fla. To render Dec. 21, 2012, as a doomsday or moment of cosmic shifting, she says, is "a complete fabrication and a chance for a lot of people to cash in." ("Does Maya calendar predict 2012 apocalypse?" USA Today, 27. 03. 2007)

Seega kogu lool puudub igasugune reaalne alus. Kui teemasse vähekenegi süveneda, võib ilma suurema vaevata leida kõikjalt infot, et Maiade kalender mitte mingisugust lõppu ei ennusta ja tegemist on puhtalt ülespuhutud muinasjutuga.

Miks aga niivõrd suured inimhulgad seda rahumeeli tõepähe võtavad ja end sedasi lollitada lasevad, on imestustvääriv. Või on? Kõige iroonilisem asjaolu on see, et just selliselt meelestatud inimkond kõige tõenäolisemalt ise selle "maailmalõpu" endale esile kutsub. Kui nii totaalselt suured hulgad meie seast on valmis sellist lollust kõhklematult uskuma, kas on needsamad inimesed võimelised aru saama oma vastutusest ja tegevuse tagajärgedest suuremas plaanis? Kas need isikud ja organisatsioonid, kes selliste kõlakate pealt jõhkrat pappi kokku ajavad, reaalselt üldse tunnevad huvi, mis nende tegevuse tagajärgedeks võib olla?

Ja kui me siin tulemuseks saame võimsa järjest areneva tehnoloogia ja täiesti ükskõikse suhtumise homsesse, on meil täiuslik hävituskava olemas. Olgu see siis tuumasõda, üldine allakäik nälja, haiguste ja ressursside lõppemise tõttu, saaste või mis iganes - praeguse seisuga paistab inimkond olevat võrdlemisi ohtlik meie planeedi ökosüsteemile. Ega too ka lõplikult ei kannata.

Inimestel on alati meeldinud müütide keskel elada. Kunagi usuti, et Maa on lapik, ja jumalaid ja muud sellist. Vana-Kreekas usuti ideaalsetesse voorustesse, 16. sajandi Euroopas usuti Uuest Maailmast õnne leidmisse - neid müüte on lugematul hulgal. Praegu paistab populaarne olevat progressimüüt ja uskumus, et Lääne ühiskond ongi inimkonna tippsaavutus, mis viib meid kõiki õnne ja hiilguseni. Sellisel kujul konkreetselt on see kestnud vast paar sajandit, nii et veel ei pruugi selle vaibumist oodata. Aga ajalookäik lükkab lõppude lõpuks kõik müüdid ümber - reaalsus ilmutab end ikka ja jälle.

Tsitaate

2010-11-15T03:50:00.000-08:00

"Experience is the name everyone gives to their mistakes." - Oscar Wilde"If you pick up a starving dog and make him prosperous, he will not bite you. This is the principal difference between a dog and a man." - Mark Twain"Every writer writes badly as soon as he starts writing for gain." - Arthur Schopenhauer"The sleep of reason produces monsters." - Francisco Goya

"When a true genius appears in the world you may know him by this sign: that all the dunces are in confederacy against him." - Jonathan Swift Veel huvitavat lugemist ehk mõisteid igapäevaelust:JOB A state of employment everyone wants but few look forward to on a Monday morning.

TABOO Any strict cultural prohibition that, when breached, causes everyone in the group to gasp; e.g., cannibalism, public nudity, serving fried pork rinds at a Hasidic wedding, or answering the question How are you? in the negative.

TALK SHOW An opportunity for people to confess to millions of viewers what they would be ashamed to admit to their next-door neighbors.

PARKING LOT Where we spend a quarter of an hour searching for a well-situated space so that we can avoid walking sixty seconds to the mall entrance.

SHALLOWNESS The root cause of chronic good health, high school popularity, appearance on the fiction bestseller lists and gainful employment on local TV news broadcasts. A most useful commodity, especially in combination with a pretty face.

ACADEMIA A chronic disease characterized by a compulsion to write lengthy specialized treatises in unintelligible vocabularies, for the purpose of rising in the esteem of those similarly afflicted.

CORPORATION A miniature totalitarian state governed by an unelected hierarchy of officials who take a dim view of individualism, free speech, equality and eggheads. The backbone of all Western democracies.

PROFESSIONAL MODEL Cheekbones that sell cosmetics, hipbones that sell anorexia.

Allikas: http://www.i-cynic.com/

Pärle Youtube'i kommentaaridest

2010-10-17T08:51:00.000-07:00

"I love how Colin always looks shocked at what comes out of his mouth during hoedowns." (Whose Line Is It Anyway - S3 - E33)
--

"cocaine is a crazy white bitch that makes you do stuff... like my girlfriend" (Eric Clapton - Cocaine)
--

"547 ass-butts"

"547 people hates supernatural :("

"547 people hate America." (3x Kansas - Carry on my Wayard Son)
--

"The guy at the left looks like he could use a good ass whupping." (38 Special - Caught Up In You)
--

"Kimi Raikkonen" (Foreigner - Cold As Ice)
--

"from this comment forth the name "bieber" shall never be mentioned on these comments again!!" (Styx - Renegade)
--

Absurdsed lühendid

2010-09-28T16:57:00.000-07:00

Siin ja seal paratamtult puutume kokku pikkade ja lohisevate nimetustega, mida on loogiliselt mõistlik lühendada. Kuna kõik neid nimesid teavad ja ei ole vajadust neid täispikkuses alati välja kirjutada või ka öelda. Samas... nagu absoluutselt kõike, saab ka lühendamist viia absurdini. Iseenesest kuna kõigil sõnadel on esitähed, siis ei ole kuskil mingit piiri, milliseid väljendeid või fraase esitähtedena lühendada.

Mis on siin aga see põnev osa? Kuna fraase saab moodustada lõpmatul hulgal, lisaks seal lõpmatute väljendite seas hakkavad paratamatult esitähed korduma jms, mis lõppude lõpuks teeb igasuguse arusaamise võrdlemisi keerukaks. Seda enam, et erinevalt näiteks kaubamärkidest ja üldlevinud nimedest, ei ole fraasidel stampvorme - no mõned on tõepoolest levinumad... Aga! Ma tõepoolest kahtlen, kuivõrd suur vajadus on juba igapäevakõnest hakata lühendeid vormima.

Mõned huvitavamad näited sellest, kuidas absoluutselt kõike, mida ütled, saab lühendiks muuta (kuivõrd see vajalik on, otsustage ise):

IDK – I don't know

NSFW – Not suitable for work

BM Val - Be My Valentine
CUNT - Can't Understand Normal Thinking
CUL - See You Later
DD - Dear Daughter
DH - Dear Husband
GMTA - Great Minds Think Alike
HAND - Have a Nice Day
RTFM - Read the "Bleeping" Manual
YMMV - Your Mileage May Vary
FUBAR - Fouled up beyond all recognition
HOAS - Hold on a second
IIRC - If I remember correctly
PHAT - Pretty hot and tempting
TINSF - That is so not fair
DDSOS - Different Day, Same Old S**t
DEGT - Don't Even Go There (I don't want to talk about it)
DIKU - Do I Know You?

Kes on süüdi?!

2010-06-22T09:53:00.000-07:00

Ma ei ole kindel, milles asi, aga viimasel ajal kuulen ma sellesarnaseid fraase harjumatult rohkel hulgal. Praeguses töö- ja elukeskkonnas (vt. eelmine sissekanne) paistab taoline meelelaad eriti tavapärane olema.

Mis on konstruktiivne viis probleemide lahendamisel? Kuidas selgitada, mis põhjused ja tagamaad ettetuleva probleemi juures on? Noh... Tuleb tuvastada, "kelle süü see on?".

See on huvitav fenomen, mida ma varem nii teravalt täheldanud ei ole. Ja ometi avastasin ma selle kõige tugevamad ilmingud just omaenda kodusaare natuke konservatiivsemast keskkonnast. Ausalt - mujal ei ole ma sellelaadset süüdlaseotsingut kohanud. Fakt.

Endiselt soovimata kellegi seas vaenu külvata ega ammugi üleolekut näidata, olen ma väga huvitatud sellest omapärasest fenomenist, mis on kindlasti sügavam kui pelgalt see ilming ning paralleele võib leida (tõenäoliselt) rohkesti.

Süü - vastutuskoorem millegi tehtu eest, millega on tõenäoliselt kaasnenud sihilikult halvad kavatsused;
Süüdlane - isik, kes on midagi taunimisväärset teadlikult ja sihilikult korda saatnud ja kannab seetõttu vastutust tehtu tagajärgede eest;
Süüdistama - kellelegi taolist vastutust omistama, seda kas tõendite alusel või meelevaldselt.

Liiga meelevaldselt ja kergekäeliselt tahetakse neid sõnu vahel kasutada. Olgu siis tegu piirkondliku vms. iseärasusega sõnavara valikul või siis kalduvuses ennekõike süüdlast otsida konstruktiivse lähenemise asemel. Viimasel juhul on tegemist juba suhtumisprobleemiga, mis põhjustab lisapingeid ja -tülisid kõikjal, kus vastavad "süüdistused" kõlavad.

Ajakirjandus. Jah, valus teema. Ajalehelugude pealkirjad on üks eriti hea koht, kus verbaalmaagiat teha ja etteantud sisu neutraalsemalt-leebemalt või mahlakamalt-mustemalt sõnastada. Mõne sõna lisamise/muutmisega võib lugeja muljet loo sisust oluliselt muuta. Pealkiri annab eelhäälestuse, võtab teema kokku - teksti sisu annab pigem lisainformatsiooni (nii võib mõjuda see lugeja jaoks, kes on pealkirja põhjal juba esimesed järeldused teinud).

Sattusin ka ise hiljuti ühe taolise "süü"-teemalise skandaalijahi ohvriks. Üksikasju siin täpsustamata - aga tulemuseks oli see, et minu nime juurde ilmnesid süüdistused, mis juba faktiliselt ei saanud minult tulla (kuna loos esinenud kõneisik reaalselt ei süüdistanud kedagi - fakt!).

Kasutan siin võimalust esineda (ja mitte esmakordselt) teaadaandega: Kui minu autorlusega esineb kusagil mõni kirjutis, kus pealkirjas esineb sõnu "süü", "süüdi", "süüdistab" või ükskõik milliseid neist tuletatud vorme, (välja arvatud, kui tegu on tsitaadiga või otsese viitega kellegi teise väitele, või juhul, kui ma justnimelt sedasama probleemteemat käsitlen) siis on väga suure tõenäosusega pealkirja sõnastust minu teadmata muudetud.

Aga et natuke positiivsema noodiga lõpetada, ei hakka siinjuures süüdlast otsima. Selliseid juhtumeid tuleb ajakirjanduses vast ikka ja jälle aeg-ajalt ette, skandaal üht- või teistpidi ahvatleb tõde ja objektiivsust moonutama.

Aga seniks - nautige suve! Minge mängige rannas võrku...

23:24

2010-06-10T13:24:00.000-07:00

Siin on üle pika aja üks järjekordne sissekanne unetute ööde/õhtute seeriast. Praegune tuleb kaugelt Saaremaalt... Kes veel ei tea, siis militaarteenistus on mul nüüdseks juba pea kaks nädalat selja taga ja lühikesele hingetõmbepausile järgnes sujuv üleminek tööelule.

Töökoht on Saare maakonnalehes Meie Maa, kus ma ei ole seekord mitte esimest korda. Kes arvab, et pärast 11-kuulist rasket teenistust tuleks kõigepealt suve pikalt nautida, siis on neil õigus nii arvata. Mina otsustasin teisiti (miks mitte erialane praktika kohe käsile võtta) - suve jõuab hiljem ka nautida.

Stay tuned - siia blogisse hakkab lähiajal veel asjalikku kraami tulema. Ma vähemalt üritan siia üht ja teist tekitada, et oleks vähegi huvitav lugeda...

---

p.s. Tänane muusikasoovitus: Jackyl - samanimelise debüütplaadi peal on muidugi kultuslugu "The Lumberjack", aga lisaks sellele soovitan bändiga laiemalt tutvuda, kel vähegi huvi.

Normaalsed inimesed, minge magama!
23:37

Huvitav

2010-04-10T10:33:00.000-07:00

Kui mõned Kaitseväe ohvitserid ja kõrgemad ohvitserid kurdavad Eesti noorte meeste viletsa tervise pärast, siis on sealjuures tunda ennekõike nende inimeste siirast muret meie elanikkonna heaolu ja tervisliku seisundi pärast. Just see on see, milles nende huvi seisneb...

Päikest ja rahu neile, kes veel Afgaani üritavad minna. Põrgus näeme, raisk!

Paks laps, ilus laps

2010-03-06T06:13:00.000-08:00

"Söö nüüd taldrik ilusti tühjaks!"; "Söö, laps, kasvad suureks ja tugevaks!"; "Ei ole ilus toitu alles jätta!"; "Kas sulle ei maitse, et sa nii vähe sööd?" jne.

Tunnistage nüüd ausalt, kui paljud on vähemalt korra elus midagi sellist kuulnud, kas siis emade, vanaemade, tädide vms. käest või kasvõi kellelgi külas olles. Toitu peetakse meie kultuuris justkui mingiks pühaks asjaks ja tõeliselt alandav on sealjuures toiduvalmistajale see, kui tema toitu ära ei sööda (või siis: aplalt ja viimse riismeni alla ei kugistata). Hullemal juhul räägitakse koguni toidu austamisest (wtf!).

Probleemi samas ju iseenesest justkui ei olekski. Pidagu mingi seltskond kinni oma toidukultusest. Tegelikkuses on aga eestlasi üha nooremas eas ähvardamas Euroopast tulev ohtlik trend, mis just söömisharjumusi puudutab. Ehk siis... järjest rohkem ja järjest nooremad ülekaalulised lapsed.

Põhjused on küllaltki lihtsad ja paljuräägitud - vähene liikumine, rämpstoit (lihtsalt vale toiduvalik) ja suurenev ükskõiksus oma tervisliku seisundi suhtes, sealjuures ka vanemate tegemata töö ja halb eeskuju. Priit Pullerits kirjutas tänases Arteris sel teemal ("Ülekaalulised lapsed - üha süvenev probleem" 06. 02. 2010) ja mainis samuti siinmail iseloomulikku suhtumist "söö oma taldrik tühjaks!" ja seda kui tüsenemisprobleemi süvendavat faktorit.

Miks ma selle teema üles võtsin? Seda enam, et tõenäoliselt ei ole mul midagi uut öelda. Aga sellepärast, et ennekõike on paksusid lapsi lihtsalt halb vaadata. Ja just seetõttu, et see ei ole nende endi süü, vaid nende vanemad või hooldajad on jätnud oma töö tegemata ja lasknud oma võsukestel sinnamaani jõuda. Vanemate elementaarne ülesanne on reaalsuse piires tagada oma laste heaolu, sealjuures ka füüsiline. Ja ülekaalulisus on just selle vastand - anomaalia, mis kord käima lükatuna tõenäoliselt ainult süveneb. Kellelegi ei ole seda õnnetust vaja kaasa anda enne kui ta ise suudab enda elu üle otsustada.

Muidugi ei saa kogu süüd ka vanemate kaela ajada. Sõpradelt saadav eeskuju ja hetke väärtushinnangud mängivad ka olulist rolli. Samas fakt on see, et muutusi tahtes tuleb midagi ette võtta - rämpstoidu ja liigselt passiivse meelelahutuse saaks samuti liigitada ohtlike kaupade listi, nagu seda on näiteks alkohol ja tubakatooted. Kui nende põhjustatav kahju ulatub võrdväärsetesse mõõtmetesse, siis ma ei näe vastuargumentideks põhjust. Mitte, et tõsta need "ohtlikud kaubad" tabu staatusesse, aga tõsta ühiskonna teadlikkust nende ohtlikkusest.

Meie kõigi praeguseks ja tulevaseks hüvanguks: Stop fat children!

Setod vs Winny Puhh

2010-01-25T09:39:00.000-08:00

Setod on Winny Puhhi peale pahased

Ehk siis on kerkinud väike tüli meie õuele äsja populaarseks saanud muusikakollektiivi ja ühe Eestis elava etnilise grupi vahel. Huvitav! Intrigeeriv! Problemaatiline!(?)

Paraku ei oska ma seda kuidagimoodi rohkem kommenteerida, sest ei ole konflikti tagamaadega lähemalt kursis.

«Need pole ju mingid setod, need on mingid Põlva poisid,» ütles Seto talumuuseumi juhataja Laine Lõvi. «Hüpaku palja peega laval, kui tahavad, aga ärgu end setoks nimetagu. Seto mees on alati uhke mees, isegi siis, kui ta on viina võtnud. Tema küll oma pükse laval rebadele ei lase.», vahendab elu24.ee (nojah...)

Ikka tuleb selliseid asju ette, võiks öelda. Kuivõrd juhtunu Setomaad ja setosid reaalselt kahjustab? Ei tea... Võib-olla ei tasuks end mõningatest pisiasjadest lihtsalt ülemäära häirida.

PS. Selle kirjatükika ei soovinud ma absoluutselt setosid mõnitada või nende identiteeti ja kultuuri pisendada. Igasugune austus sellele rahvusgrupile!

Väljaõpe, sõbrad, see on väljaõpe

2010-01-16T05:08:00.000-08:00

Mida ma olen viimased kuus ja pool kuud teinud, saage aru, ma ei oska ka enam muust rääkida. Niisiis...

Mida ütleb selle kohta meie riigi esimene poeg Luukas Kristjan Ilves: "Ilvese arvates kaotavad ajateenistusest kõrvale hiilivad noormehed suurepärase võimaluse teha oma elus midagi täiesti ainulaadset ning võimaluse arendada oskusi, mida neil enne ajateenistust ei oleks olnudki."

See on kaheksa või üksteist kuud puhast väljaõpet, mis sillutab sulle teed sõdurikarjääri suunas. Sest teadagi, on iga terve täisealine meeskodanik tegelikult meie kaitsejõudude hingekirjas.

Ma juba ootan huviga, et teada saada, mida need järgnevad neli kuud toovad, sest ausalt öeldes paistab, et ma olen kõik ära näinud. Julgen seda väita, sest senise põhjal on piisavalt selge, et ma olen sealt põhiteadmised ja üldise ettekujutuse valdkonnast kätte saanud ja rohkem ei õnnestu mul seal vast omandada, rääkimata siis ümbervormimisest.

Lihtsalt ei ole mul seal pakutavaga midagi peale hakata. Olgu see siis suhtumiseviga või küündimatus, aga minul jookseb see sõduriõpe (lapselik sõnastus natuke, kas pole) lihtsalt mööda külgi alla.

Ma adun sealjuures täielikult Eesti Vabariigi maksimaalse kaitsevõime vajalikkust ja sellest tulenevat niivõrd laialdast Kaitseväkke värbamist, aga fakt on see, et imet ei tee ja igast mehest sa sõdurit ei tee. See ei tähenda, et need mehed s*temad oleksid kui teised, lihtsalt ühele sobib üks, teisele teine. Olgugi, et kõiki mehi oleks kriisiolukorras vaja, aga noh, reaalne olukord ei vasta järelikult vajadustele.

Aga niisiis kuna Eesti riik on veendunud, et tahab mulle veel neli ja pool kuud tasuta süüa ja väljaõpet anda, siis hea küll. Praktika on selle juba näidanud luhtunud ürituseks (uskuge, tragikoomikat on sellega küllalt olnud), aga minu võimuses ei ole otsustada. Pealegi ei ole ju probleemi see aeg ära lebotada.

Pealegi, kui selle eluga ära harjuda, on see küllaltki mugav äraelamine. Tsiviileluga on võibolla pärast natuke raske kohaneda.

Huvitavaid tähelepanekuid kodumaise elu ja kultuuri kohta

2009-11-21T02:05:00.000-08:00

Mida vanemad põlvkonnad arvavad meie haritusest? Toon kohe ühe näite. See juhtus äsja minu kodukandis (ühes Saaremaa alevikus) kohaliku poe juures - üks tädike avaldas kõlavalt ühele kaaskondsele oma pahameelt: "Mõned ei tea koolis isegi, mis on lahvka ja runntuhlis!" Mind ise seal ei olnud, mulle kirjeldati eelmainitud juhtumit. Aga olukord on kõnekas.

Autolavka peaks uuemal ajal meedia kaudu ehk jälle natuke tuttav olema, aga see teine sõnamonstrum... Nojah... Asjatundlikumate inimeste abiga sain teada, et too viimane tähendab koorega keedetud kartulit. Öelge nüüd ausalt, kes seda juba enne teadis!

Selliste tädikeste mure on täiesti põhjendatud. See on koguaeg olnud osa nende elementaarsõnavarast ja nüüd nad peavad nägema, kuidas uute põlvkondade noored ei jaga enam seda terminoloogiat - see, mis on koguaeg olnud iseenesestmõistetav ja seda üle kogu hoomatava maailma (võib-olla isegi kuni naabervaldadeni - kaugemale mitte, siis tuleb juba meri ja sealt edasi...)

Nood tädid usuvad siiralt, et selliseid elementaarseid asju mitte teades ei saa noort inimest piisavalt harituks pidada. Tuleb muidugi ka aru saada, et nad on oma elu jooksul tõenäoliselt kord või kaks üldse Saaremaa pealt kaugemal käinud (siin ei ole mul mitte midagi justnimelt Saaremaa ja saarlaste vastu, aga see on see piirkond ja need inimesed, mida ma terve elu näinud olen ja seega ka vastavad näited).

Mis sõna see oligi? Aa... Runntuhlis. Sa võid proovida talt küsida, miks sa peaksid midagi sellist teadma. Ära vastuse osas väga suuri lootusi sea. See võib olla midagi stiilis: "Kõik teavad ju seda!" "Kuidas sa saad, et sa ei tea?!" jne. jne.

See, et kas sellest teadmisest mingit reaalset kasu võib olla ja mis eesmärgil sellist sõnavara vaja läheb, ta sulle ei põhjenda. Loogilkapõhine arutelu leiutati või siis imporditi hiljem kui nemad oma hariduse said. Seega on see nende jaoks võõras teadus.

Kuna vanale koerale uusi trikke ei õpeta ja lisaks ei ole tolle põlvkonna vastav kontingent ka koduhoovist palju kaugemal käinud, siis ei suuda nad hoomata, et kõnepruuk ja ka igasugused kombed, tavad, tõekspidamised võivad olla rangelt piirkondlikud ning mujal sellisel kujul absoluutselt mitte esineda. Tema jaoks on see tema kitsas kogemus absoluutne ainus, mille kõrvale midagi muud ei mahu.

Miks ma sellest räägin? Et neid täiesti tavalisi inimesi mõnitada ja halvustada? Ei - see on lihtsalt midagi, mida tasub teada. Ka selliseid inimesi on olemas ja me peame nendega hakkama saama. Nemad ei hakka kunagi mõistma, et see, mis eile oli möödapääsmatu, võib täna olla kasutu ja isegi segav; et raamatutest ei ole enam kõige praktilisem teadmisi ammutada ja et lugemise asemel võib ka netti sirvida; et endiseid kombeid asendavad uued; et nooremad võivad õpetada ka vanemaid; et järeltulijad võivad kolida kodukülast välja, ka teise Eesti otsa või kuhu iganes üle maailma jne.

Olgugi, et suur osa n.ö maainimeste vanemast põlvkonnast näitab äärmist vaenulikkust kõige uudse või võõra suhtes, on tõenäoliselt siiski võimalik suuremate konfliktideta hakkama saada. Pealegi, noorus on juba aegade algusest saati hukas olnud...

Happy Hallows' Even

2009-11-01T01:41:00.000-07:00

For October is now over and at the Dawn of November we shall ride to Hell....

---

Natuke poeesiat, et igav ei oleks...

Melujanu

2009-10-31T05:44:00.000-07:00

Mis tõmbab suurte linnade poole? Eestis tõeliselt suuri linnu pole, aga siiski saab ühe või teise puhul rääkida suurlinlikust õhkkonnast ja melust - vaiksemate ja väiksemate piirkondade taustal.

Tallinn - esimene neist loomulikult. Kes seal elamisega ära on harjunud, muud Eestit enam väga tunnistada ei tahagi. Tallinlaste suurusehullustus ja eneseuhkus torkab siin ja seal ikka ja jälle välja. Kusjuures kõige hullem paistab see olevat mitte-tallinna päritolu olevate uuslinlastega, kes pealinna võlud poole elu pealt iseseisvalt on avastanud.

Suur linn on kahtlemata põnev ja kui sa ta korra oled avastanud, tõmbab ta sind nagu magnet. Nii palju on näha, nii palju, mida teha, nii palju melu, inimesi, värve, ajaviidet... Ise eelistan linnana Tartut (jah, ka see annab piisava linna mõõdu välja, öeldagu, mida tahes). Tartu on aeglasem, rahulikum, ka sõbralikum. Justkui ei sobiks sellele linnamudelilie üldse - aga siiski, kui oskad ja tahad otsida, leiad vajalikud elemendid üles, ja pealegi maitse asi, kellele, mis sobib.

Mis on linnas hea? Miks ta on hea neile, kellele see meeldib...? Rahu ja hingamisruumi sealt võibolla otsida ei tasu, aga sotsiaalses mõttes on just see keskkond kõige mitmekesisem. Kui sulle meeldib inimeste keskel olla ja et alati uksest välja astudes võid kedagi kohata ja midagi kerge vaevaga ette võtta, siis on see melurohke keskkond kasulik.

Eestis ei ole mõttetult väiksed linnad. Siin väiksel maal ei saakski suuremaid neid ette kujutada - kõik on suhteline ja Eesti mõõdus on need suuremad linnad täiesti asjalikud.

Öeldakse, et linnaõhk on vabastav. Öeldakse, et linn pakub mugavat anonüümsust, sellal, kui väikses kohas kõik tunnevad kõiki. Samas öeldakse, et linnamelu aitab täita isiklikku sisemist tühjust. Kõik see on kahtlemata õige. Taaskord on see maitse asi ja siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid.

Ma ei nimeta ühte elukeskkonda teisest paremaks, samas jääb mulle võõraks mõte elada terve elu kuskil väikses muutumatus ümbruskonnas - see ei paku lihtsalt piisavalt palju võimalusi ja uudsust. Linnade eelis on ka see, et inimesed on palju liikuvamad - ühed tulevad, teised lähevad, keegi ei ole sügavalt juurtega paigal. Mina näen seda nii (ilmselt vähene elutarkus ja -kogemus).

Igal juhul on pärast pikemat eemalolekut hea tulla (tagasi) sellesse põnevasse ja natuke ka tuttavasse keskkonda, kus elu enamus ajast käib, ja juba eemalt näha neid tulesid ja tunda ära tuttavat siluetti. Ärge võtke mu sõnu puhta kullana, see on lihtsalt üks võimalus näha linna fenomeni ja selle mõju sootsiumis (et natuke teaduslikku hõngu ka siia kunstlikult juurde pookida).

Ikka see sama jant Tallinna linnaga

2009-10-30T16:46:00.000-07:00

Pealinnas näivad asjad liikuvat sinnapoole, et üle pika aja võib seal näha taas koalitsioonivõimu. Midagi suurt ei muutu, lihtsalt Keskerakond võtab Sotsiaaldemokraadid väiksema vennana endale käevangu. Kui mingit ootamatust ei sünni, siis see võimuliit ka tuleb, kuna läbirääkimistega on osapooled on juba piisavalt kaugele jõudnud.

Mis edasi saab...? Kas on see Keskerakonna PR-nõks, et oma ainuvõimuri kuvandit leevendada või on keskidel tõepoolest suuremaid probleeme, mis vajaksid koalitsioonipartneri kaasamist - ei tea...

Delfi suutis läbirääkimiste teemast esile paisutada küsimuse, kas Savisaar üldse linnapeana jätkab. "Peeter Kreitzberg: Savisaare jätkamisest linnapeana meile ei räägitud", ütleb Delfi oma loo pealkirjas. Võib arvata, et see ei tulnud jutuks, kuna see teema ei lähe lihtsalt arutluse alla.

“Meie peame sajaprotsendiliselt tõenäoliseks, et Edgar Savisaar saab ikka linnapeaks, kuid me ei kuulnud seda ettepanekut esialgu veel,” märkis ta [SDE'sse kuuluv Peeter Kreitzberg]. - kinnitab seda siis ka Kreitzbergi hinnang.

Savisaare linnavalitsus on demokraatiat idealiseerivas Eesti Vabariigis üks omaette anomaalne nähtus. Avalikult ja täiesti ühemõtteliselt kehtivad selles riigikeses midagi autoritaarse võimu ja isikukultuse taolist. Kui välja jätta massimõrvad ja -repressioonid, kannatab Savisaar täiesti võrdlust Hitleri või Mussoliniga. Võimu juures olev inimene on tõstetud pooljumala seisusesse ja rahvas pimesi kummardab teda. Teda ümbritsetakse müütidega ja tema puudutus on kullast, mis isegi surija terveks teeb.

Vana uudis - sama jant on ju juba aastaid ja veel natuke peale käinud. Miks sellest siis nüüd ikka rääkida... Aga miks mitte? Sest midagi ei ole ju muutunud. Avalikkus ei peaks sallima sellist kõigi silme ees vaba ühiskonna põhimõtete peale sülitamist taluma. Mitte, et varjatud korruptsioon parem oleks, aga kui selline tsirkus käib avalikult, näitab see midagi ühiskonna kriitikameele kohta.

Miks sünnivad sellised kujud? Rahvas vajab iidoleid. Juhte, kellel oleks alati õigus... Liidreid, kelle julgustav sõna toetaks ka kõige nirumal ja raskemal hetkel. Mõistus ja loogika sellisel juhul enam ei loe.

Savisaar on osav demagoog ja sellega ta suurte hulkade südamed võidabki. Ta on karismaatiline ja osav esineja ning kõneleja - kergelt suudab ta jutu viia ebameeldivatelt teemadelt hoopis kuhugi mujale või fakte näidata endale soodsas valguses. Selline karismaatilisus on ohtlik, kui seda hakata võimu nimel julmalt ära kasutama. Sest suur osa inimesi läheb õnge.

Karismaatiliste juhtide suhtes tuleb väga ettevaatlik olla. Mitte neid karta, aga veenduda, et nad on ikka ausad, ja mitte anduda sellele säravale ja laitmatule stiilile. Valgustusajastust saati on mõistust ja loogikat hakatud poliitikad väärtustama ja on oluline, et keegi ei asuks neid väärtusi õõnestama. Seetõttu on igasugune kummardamine väga ohtlik. Juhte ei tohiks kummardada, nemad ainult koordineerivad oma vastutusala tegevust ja mingit jumala või pooljumala seisundit neile omistada on vale.

Ühesõnaga point on selles, et alati tuleb olla kriitiline selle suhtes, kellele sa allud ja mitte kunagi mitte ühelegi juhile pimesi järgneda ja tema sõna ainuõigeks pidada. Olgu see siis Tallinna linnavalitsuses või kus iganes...

Kõige lihtsam ja odavam ühistransport liinil Tallinn-Tartu

2009-10-17T01:50:00.000-07:00

Ise hakkasin seda varianti päris hiljuti kasutama, aga juba paari korra põhjal ütlen, et päris hästi toimib. Võõraste autojuhtide armule siis loota...

Sel teemal levib palju ka hirmujutte, et kas siis autojuhid võivad olla sarivägistajad või hoopis ise korjad üles mõne venna, kes sind paljaks röövib. Risk on sellise ettevõtmise puhul vältimatu ja kuigi mitmed neist juttudest on ehk ülepaisutatud, ei tasu nende ohtude suhtes ka täiesti silmi kinni hoida.

Statistilised andmed (loe: üldlevinud arvamused ja kõlakad) näitavad, et kõige kergemini saavad peale noored naised ja ajateenijad. Kuna ise kuulun viimaste hulka, siis olen ka maanteedel soositud ja tõepoolest - pealesaamisega seni probleeme ei ole veel tekkinud.

Minul on väeosaga sedavõrd vedanud, et põhiline liikumissuund ongi Tallinn-Tartu, kus sõidukeid vurab nagu konveieril mööda. Ja milleks oodata pärast tülpivat nädalat veel pea tunnike bussijaamas, kui võib kohe õige suuna jalge alla võtta ja jääda ootama, mis edasi saab. Aega võib natuke rohkem minna, aga ei pruugi.

Idee poolest võiks pöidlaküüti võtta kui julma parasiitlust, aga siiski seda ei tehta. Seda ennekõike, kuna juhte absoluutselt ei sunnita kedagi peale võtma. Nad teevad seda vabast tahtest, nii et see on pigem nagu heatahtlik vastutulek. See ei käi muidugi nende sarivägistajate kohta...

Igal juhul, kui autod liiguvad ja neis vabu kohti on, siis miks mitte ühendada võimalused ja vajadused... Lihtne. Kogenud pöidlaränduritele on see jutt muidugi elementaarne, aga siiski on väga kasulik, et leidub abivalmis autojuhte, kes tee ääres kõmpijaid peale võtavad, ja ühest punktist teise liikumiseks ei pea ainult ametikult organiseeritud ühistransporti kasutama.

Järgmine nädal jälle tee äärde... (Y)

Elutõdede otsingul

2009-10-16T18:14:00.000-07:00

Kui ma peaksin kunagi seersandiks saama, siis saaks minust kõikse-kõige halvem seeru. Millegipärast on mind valitud selle ala peale, aga välja ei taha ta küll tulla. Ja olgem ausad, mul ei ole mingisuguseid ambitsioone ükskõik missugusegi sõjaväelise auastme või ametikoha peale.

Ja kui väga ka ma ei tajuks selle väljaõppe vajalikkust, ei ole see (puhtalt minu isiklikust seisukohast) absoluutselt huvitav. Aga tegelikult on nii, et ma ei ole neli päeva korralikult maganud, nii et ma lähen praegu magama...

-edit-

2009-09-25T23:20:00.000-07:00

Lugesin oma öise sonimise värske pilguga läbi ja isegi täiesti loetav seostatud tekst oli. Muuseas ma suutsin maksimaalselt umbes neli tundi ära magada ja väsimusest ei ole praegu jälgegi.

---

Head algavat viinakuud...

-A-

Tagasi

2009-09-25T15:58:00.000-07:00

Ma lubasin kunagi ühele sõbrale tattoo kujundada, aga ei ole seda siiani teinud. Väga halb minu poolt. Aega on palju mööda läinud ja võib-olla on ta juba isegi selle unustanud. Igal juhul peaks selle ära tegemata.

Päevakajalist. Suvi on läbi ja taaskord on aeg tõsiselt tööd tegema hakata. Ka mina olen oma pikalt "puhkuselt" tagasi ja saan jälle veebikeskkonda oma üllitistega saastama hakata. Palju uudisväärtuslikku on vahepeal toimunud: Vabadussõja sammas on valmis saanud, Kristina Šmigun on tippsporti lubanud naasta, Kesk vs Reformi igakordne valimisduell on uhkelt käima löödud, maailma uus suurim imik on sündinud jne. Ühesõnaga elu kihab ja viimaseks kaks-kolm kuud on olnud piisavalt põnevad.

Kus ma ise vahepeal olin? Kes veel ei tea, siis juba suve algusest osalen ühes riiklikus õppeprogrammis, mis hõlmab nii teoreetilist kui praktilist osa ja mille eesmärk on valmistada meie riiklik kaitsevõime ette kriisiolukordadeks. Programmi täpse ülesehituse on pikema aja jooksul koostanud Kaitsejõudude Peastaap, tõenäoliselt ka koos Kaitseministeeriumi ja veel mitmete koostööpartneritega (tõenäoliselt on oma panuse andnud ka välispartnerid ja -nõustajad).

Pingsa väljaõppega olen saavutanud seda, et kuigi kohapeal magatakse alati kell 22.00 - 06.00 ja vajadusel ka vähem, ei ole mul mingit probleemi ka kell 3.47 veel täiesti ärkvel olla. Ilmselt häälestub organism mingile teistsugusele programmile, mis jagab ressursse nii, et igapäevaseks toimetulekuks piisab vähesemast unest.

Tõsiasi on aga see, et minu õppuse sissejuhatav osa on läbi ja ma hakkan nüüd ka regulaarselt pärismaailma külastama, nii et vaheldumisi õppekeskkonnaga saan end tsiviileluga kursis hoida. Eks näis, mis edaspidi saama hakkab.

Varatalvised metsad vs Tartu tänavad vs kodune soe tuba.

Stay tuned for more.

Suvepuhkus on läbi ja uus hooaeg on avatud!

Teadaanne!

2009-06-28T05:25:00.000-07:00

Bloog läheb tänasest ametlikule suvepuhkusele. Kohtume sügisel!

Nädal

2009-06-22T03:36:00.000-07:00

...algas, sest täna on esmaspäev. Nädal on jäänud ka mul väljas olla. Ei, siin ei ole mingit draamat, lihtsalt mainin ajalise tähisena ära.

Hiljuti kolisin - nagu ilmneb, ainult paar maja edasi, aga see hakkab olema mu Tartus olev varjupaik, kui väeosast välja saan. Püsielanikuks ma sinna ei saakski, sest neljakesi me lihtsalt hästi ei mahu ära sinna. Seega võin puhta südametunnistusega sealt juba selle nädala lõpul pikemaks ajaks välja kolida.

Jaanipäev vaja ära pidada. Ilmselt viivad tänavused plaanid kuhugi Võru kanti (kui õigesti mäletan). Raadio räägib praegu Saaremaa jaanitulest - täpsemalt loosib Raadio 3 välja mingisugused vabapääsmed sellele üritusele. Ise viibin hetkel Ülikooli kohvikus, kuna uues korteris ei ole veel nett sees. Plaan oli minna harjumuspäraselt Tartu Ülikooli Raamatukokku, aga näe see on 22. - 24. juunil suletud.

Nett on siin aeglane ja muusikat kuulan põhiliselt Youtube'ist, kuna oma praeguse läppari sain päris hiljuti ja seetõttu ei ole kõvaketta peal grammigi muusikat. Youtube'i asemel otsustasin veebiraadio kasuks, kuna tuubi videod hakivad.

Lisaks nett ka kõigub siin väga usinalt. Ainuke avalik WiFi'levi on ut-public, mis on "very low".

Logiraamat lõpetab.
Aga peatse kohtumiseni...

Leemurid

2009-06-13T07:32:00.000-07:00

Esimene vaatus - sisenevad leemurid.

Vaenlase territooriumile luurele saadetud leemur

Emaleemur koos lastega

Nüüd teame, kust Edvard Munch oma meistriteose jaoks inspiratsiooni sai...

Teolt tabatud leemur (mis iganes tal parajasti pooleli oli)

Leemurid ei ole just kõige kergem publik...

Tal on relv käes ja sa oled tal sihikul.

Leemurid HRL'il

Eelmise jaanipäeva aegu Vormsil

Näitab attitude'i

Hõimutants Aafrikas (täpsemalt küll Madagaskaril, sest seal nad ju elavad)

Koos kaisuloomaga

"Nad ei saa mind kätte... ei saa... ei tohi saada..."

Paranoia - kahtlused - hirm...

Eristage siin, milline pea millise keha juurde kuulub...

p.s. Haa, te võite ju naerda, aga mul on üle tosina pildi leemuritest...

Leid

2009-06-12T05:05:00.000-07:00

Kui sulle tundub, et kõik su eraelus, olmeküsimustes, suhetes ja tulevikuväljavaadetes on tõenäoliselt p**ses, siis mis on see, mis i'le lõplikult täpi paneb?

---

Duširuumis ei tule sooja vett...

Beware!

2009-06-07T10:55:00.000-07:00

Täna öösel tuleb tõenäoliselt massiivne õppimismaraton homseks eksamiks. Samas pigem sprint, mitte maraton, sest seda tuleb teha lühikese ajaga ja kiiresti. Ma ei ole selle jaoks veel hetkegi õppinud ega lehekülgegi materjale lugenud. Vajalikke raamatuid ma raamatukogust ei leidnud. Seega tõenäoliselt tuhnin läbi kõik loengukonspektid ja otsin netist midagi soovituslike autorite kohta - õigeid materjale ei pruugi saada, aga natuke rohkem viin end teemaga kurssi küll.

Hea, et ma öösiti niikuinii ei maga...

On hold

2009-06-07T02:59:00.000-07:00

Tõmbaks selle mängu korra pausi peale. Järg läks käest ära ja juhe hakkab kergelt kokku jooksma. Keegi on muutnud reegleid või toonud sisse uued tegelased. Või on süsteemis error. Eilsed mängureeglid enam ei toimi (vähemalt tundub nii) ja senised võidud võtavad ootamatuid pöördeid.

Kui pausi peale paneks, loeks korra juhised uuesti läbi ja äkki sain lihtsalt mingist kohast valesti aru. Samas need levelid ei tule ühes reas üksteise järel - neid on terve rägastik ja igas suunas. Pausi ajal saaks kasvõi köögis võileibu teha või WC's käia. Või teha kerge uinaku, sest pilk ei ole vist enam nii värske kui enne.

Pealegi pausi peale pannes see screenshot, mis ette jääb, tuleb sageli üsna naljakas. Siis saaks näha, mis asendis miski on selle pausi ajal.

---

To all of you reading this bullshit - Thank You!

Random mõtted

2009-06-03T05:31:00.000-07:00

*70'date Aerosmith on endiselt ikka tõsiselt hea (Back in the Saddle hakkas veebiraadiost mängima)

*Poole tunni pärast hakkab eksam, milleks ma olen ainult pealiskaudselt õppinud, aga kui valesti ta ikka minna saab...

*Blogisse (bloogi) saab alati naljakaid asju kirjutada.

*Igasugust jama on, aga see lihtsalt ei pane muretsema (on see siis tervislik optimism või haiglane ükskõiksus)

*Üldsõnaliselt ja ümber nurga kirjutada on kuidagi eriti imelik (kuigi just seda ma ju teen...)

*Huvitav, kas selle (ja võibolla ka mõne eelmise) postiga ma rikun mingisuguseid soo ja vanuse stereotüüpe ja peaksin sellepärast piinlikkust tundma?

*Eile avastasin endalegi üllatuseks, et romantilise komöödia stiili piires on ka täiesti võimalik head filmi teha (hämming)

*Ma tegelikult tahan populaarseks saada, sest mul on nii tohutult suur tähelepanuvajadus...

*Ignore the last one...

Ja õnnestuski

2009-06-02T21:08:00.000-07:00

Suutsin olla terve öö ärkvel - lihtsalt ei õnnestunud magada. Vist on seda ka varem tehtud... Väsimust ei ole üldse.

Nii

2009-06-02T17:36:00.000-07:00

Keset ööd ärkvel olles tulevad kõige targemad mõtted pähe. Viimasel ajal on neid hiliseid või pooleldi unetuid öid kahtlaselt sageli olnud. Elu on ka ise nii põnev olnud ja pakkunud nii põnevust kui sekeldusi (kuigi pakkumise ja saamise asemel peaks ehk hoopis ise võtma).

Nüüd kui on jäänud viimane kuu vabaduses, võib öelda, et eelmised mõned kuud on olnud mõnes mõttes küllaltki seiklusrohked - millest päris kõigest ei tahakski siin rääkida. Taaskord, kes teab, see teab.

Ei-ei, päris palju on olnud ka head. Uusi meeldivaid, lahedaid, huvitavaid tuttavaid, uusi kogemusi, millest kuskil kunagi kindlasti kasu on, igasugust. Võib-olla see idee, et viimased hetked tsiviilis peaksid käima suure ja meeldejääva mürtsuga, ongi mingis omapärases variandis tõeks saamas/saanud.

Päevast päeva tiksuda on mugav, aga no k**at, vahel tuleb asjade üle järgi mõelda. Noh, teha vahekokkuvõtteid jne. (ja siis vorpida see seosetuks "diibiks" tekstiks, nagu mina praegu teen...). Samas on väga hea ajada inimestega msn'is lihtsalt tühja juttu või lobiseda ja kujutada ette, et absoluutselt kõige tähtsam küsimus on see, et mida poest läbi minnes süüa osta. Samas võib-olla ongi...

Tuleks see juunikuu teha võimalikult oluliseks. Tööd ei ole mõtet see aasta otsida. Kooliga tuleb otsad kokku tõmmata. Ongi vist kõik. Sest pärast seda antakse mulle 11 kuud kohustustevaba aega, kus ma ei pea ise midagi otsustama ja elu korraldatakse ära minu eest (kuna ma ei ole seda veel siin otsesõnu maininud, siis kes ei tea, mind ootab suvest tavapärane militaarkarjäär).

Mitmed, kes on selle läbi teinud, on väitnud, et see on olnud küllaltki mõttetu aeg. Samas peab tast mingit kasu olema, muidu oleks tegu küll väga lolli süsteemiga. Ega ma isegi selles osalemisest väga vaimustunud ei ole, aga vahel on lihtsam olukorraga leppida kui oma turvalisest argipäevast kramplikult kinni hoida ja muutusi karta.

Siiski ei tasuks selle militaarteema külge igasugu mütoloogiat ja romantikat pookida. Jätke ses suhtes oma illusioonid, kellel need on. Kõike kuuldut arvestades olen rohkem kui kindel, et midagi ülevalt ilusat ega suurejoonelist seal ei ole. Aga see selleks...

Ehk on aasta pärast kõik selgem ja saab natuke oma "tagatuba koristada". Praegu on ta suht segamini ja midagi tarka välja ka ei mõtle. Kes teab, mis aasta pärast on...

Ja kui minust ei ole enam midagi endist järel, kui ma tagasi olen, siis taguge mulle mõistus pähe või öelge must lahti. Mõned asjad ei tohi muutuda...

Rock'n'roll ja naised bändis

2009-05-29T08:50:00.000-07:00

Heart - üks hiljutine avastus ja sealhulgas kõigist kõige parem näide sellest, et rock ei ole ainult meeste pärusmaa. Teisisõnu Heart on kõige parem naislauljaga bänd. Väga palju ma sellest pundist siiski ei tea ja olen kuulnud ainult käputäit laule, aga üldmulje on olemas. Muuhulgas on nad kaverdanud Stairway to Heaven'it ja kõlalt on nad ka muidu Zeppelini sarnased (natuke).

Ja kui ma ütlen, et ta on parim, siis kindlasti paljudel tuleb pähe igasugu muid näiteid (Cranberries jne.), aga ma jään oma arvamuse juurde.

Teeme kuumarekordeid

2009-05-29T08:03:00.000-07:00

Astusin täna välja, et minna raamatukokku (täpselt isegi teadmata, mis eesmärgil, aga tundus hea mõte) ja sattusin äkitselt südasuvisesse keskkonda. Kõik tunnused selleks olid olemas, isegi jõeäärne rand oli aktiivne. Paraku olid sinna püsti pandud kõlarid, mis üürgasid tavapärast täiesti talumatut... ee... müra. See oli täpsemalt Turu silla juures. Mis selle eesmärk oli.. No katsu aru saada. Huvitav mõelda, kas kellelegi selline "rannatümps" ka tegelikult meeldib... Plusspunkte ei saa ka see, et seal mängis "Flash Theme" (mis iseenesest on hea laul) - küll kellegi teise esituses ja ohtra kloppimisega. Tegelikult ma kuulen sedasama müraallikat ka praegu (ja päris hästi on kuulda).

Raamatukogus aga (kuhu ma siiski suundumas olin) kammisin natuke riiuleid. Midagi asjalikku või vajalikku ma sealt ei otsinud. Paar päeva varem olin käinud otsimas sealt psühholoogiaalaseid õppematerjale, mida ma ei leidnud. Niisiis ilukirjandus (jah, ma tõepoolest ka vahel loen). Muuhulgas vaatasin midagi Asimovilt ja midagi Clarke'ilt - kaasa ma aga midagi neist ei võtnud. Lõpuks tulin ära sellise teosega nagu Bradbury "451 Farenheiti" (ilma arvestades küllaltki temaatiline pealkiri). Tuleb nüüd ainult loota, et ma seda ka tegelikult lugema hakkan...

Ja maru palav on ikkagi...

2:47

2009-05-25T16:46:00.000-07:00

Õpin. Natuke...

Sessiaeg on kohale tulnud ja eksamiteks vaja ette valmistuda. Tegelikult ma praegusel öisel kellajal mingit suuremat õppimist ette ei võtnud, lihtsalt vaatan üht materjali üle. Räägib leinast ja sõjast... Kriisi- ja katastroofipsühholoogia on see (ja on rohkem ajakirjandusega seotud kui nimest järeldada võiks).

Täna korraks tekkis ka hiilgav mõte Ööraamatukogu üle kaeda. Iseasi, kas seal midagi põnevat on ja kas seal ka tegelikult parem õppida on kui kodus.

Aga seniks head ööd ja nael kummi... ee... noh, see, mida eksamitegijatele soovitakse...

2:52

Setlist

2009-05-13T03:12:00.000-07:00

Viimase aja muusikavalik on olnud küllaltki ühetaoline. Ringluses olevad palad:

Tom Petty & the Heartbreakers - Into the Great Wide Open
Pink Floyd - Learning to Fly
The Proclaimers - 500 miles
The Dubliners - Whiskey in the Jar
The Answer - Demon Eyes
The Answer - Evil Man
The Who - Love Reign O'er Me (live koos David Gilmouriga)
ja
Quincy Jones - Soul Bossa Nova (päris hiljutine lisandus)

"Me oleme Eesti võimude jaoks okupandid."

2009-05-09T05:53:00.000-07:00

Päevaleht kirjutas täna Maardu punaveteranidest ja nende soovist Venemaaga suhteid tihendada. Muuhulgas kurtsid veteranid, et Eestis koheldakse neid ebaõiglaselt.

"Me oleme Eesti võimude jaoks okupandid," kurtis ta.
Kuigi Eesti võimud abistavad punaveterane, tunnetab Valentina Villemsoo enda sõnul Eestis elades sellel poliitilist alatooni.

Tegelikkus aga on see, et nad ongi okupandid - see on päevselge. Mitte, et need konkreetsed isikud seda tingimata peaksi olema, aga kandes okupandi mundrit ja end selle armee aujärglaseks pidades võtavad nad vabatahtlikult okupandi rolli.

"Punaveteranid on uhked oma elu üle ja võitluse pärast fašismiga ning nad ei arva, et nad reetsid Eesti," kinnitas artikkel.

Paraku ei ole sel teemal pikalt mõtet heietada - olukord on sama ja teema on läbi ja lõhki räägitud. Mingi kontingent venelasi (eriti vanem põlvkond) peab Eestit täieõiguslikuks Venemaa osaks ja suurriiklik mentaliteet ei võimalda olukorrast teistmoodi aru saada. Tõenäoliselt ei ole siin muud lahendust kui oodata põlvkondade vahetumist.

Mida teha pättidega?

2009-05-06T04:59:00.000-07:00

Vangide küsimus on taaskord päevakorral. Meediast käib läbi arutelu vangide arvu vähendamine ja ennetähtaegne vabastamine - enamasti eelarve kokkuhoiu eesmärgil. Räägitud on ka vangistuse asemel jalarõnga paigaldamisest ning Kuku raadios oli just äsja juttu ka üldkasulikust tööst.

Kõige selle taustal võiks esitada igavikulisena näiva küsimuse - kas vangla on üldse parim vahend pättide ohjeldamiseks. Ühest küljest on arusaadav, et ohtlikud kurjategijad tuleks ühiskonnast eraldada. Aga kuidas käsitleda leebemaid rikkumisi, mille puhul rikkujal lihtsalt seaduse järgimine hästi "ei õnnestunud"? Mitte, et ma tahaksin kuritegusid alatähtsustada, aga kui isik ei ole ühiskonnale otseselt ohtlik, kas on vaja ta vangi lukustada?

Tõsi on, et see läheb riigile nii mõndagi maksma. Lisaks teeb vangi isik läbi muutused, mis teevad tal raskemaks normaalse elu juurde naasta. Nii kirjutas Päevaleht mullu 18. juunil: "Täna toimunud EQUAL programmi lõpufoorumil riskirühmade tööhõive probleeme arutanud eksperdid leidsid, et oma senisesse sotsiaalsesse keskkonda naasnud endistel vangidel on suurem oht kalduda tagasi kriminaalse eluviisi juurde."

Ja veel: "“Kõige suurem probleem on see, et neil puudub töötamise harjumus ja nad vajavad tööturuga kohanemiseks aastaid – kahjuks neil seda aega ei ole ja paljud jõuavad seetõttu vanade eluviiside juurde tagasi,” tõdes [Haapsalu Tööotsijate Ühingu juht Taavi] Käsk."

See räägib nii mõndagi. Kui nüüd näiteks kaaluda juba korra mainitud töö varianti - töökäsi oleks alati juurde vaja; ülalpidamiskulud oleks väiksemad või vähemalt tuleb sellest ka midagi tagasi; kinnipeetavate moraalne allakäik oleks väiksem.

Need on lihtlabased ja üldse mitte asjatundlikud järeldused, aga neist ei saa mööda vaadata. Tõsi, korduvaid ja tõsiselt ohtlikke kurjategijaid ei saa ühiskonna keskel töötamas hoida... aga samas - vanglas istumine on ka üks põhjuseid, miks pättidest "elukutselised" pätid saavad.

Töö hoiaks seega kinnipeetavad aktiivsena, nad osalevad edasi ühiskondlikus tegevuses ja on ühtlasi ka kasulikud. Kuidas see psühholoogiliselt mõjuks? Kindlasti paremini kui kongis istumine. "Vabaks laskmisel" on tavalise elu juurde tagasi tulla samuti lihtsam, kuna töötegemisharjumus on olemas.

Liiga kerge põgenemisvõimalus? Võimalik, aga alati võib kasutada jälitusseadmeid/järelvalveseadmeid. Muidugi on ka võimalus, et see ei ole üldse vettpidav süsteem (kogu see jutt on küllaltki hüpoteetiline).

Samas võib tänasest Päevalehest lugeda: "Hetkel on justiitsministeeriumi arvel 65 võrukandjat. 22. maist 2007 kuni 06. maini 2009 on kokku paigaldatud 415 elektroonilise valve võru. Elektroonilise valve kohustus on lõppenud kokku 350-l isikul, neist ebaõnnestunult umbes 8 protsendil, kes on vanglasse tagasi saadetud."

8 protsenti ei ole liiga suur arv, et seda süsteemi nõrgaks pidada - see näitab, et enamikel juhtudel rõngastatud kinnipeetutega olulisi probleeme ei teki. Siiski on tegemist nendega, kellele on määratud kuni kuuekuuline vangistus, mistõttu on tegemist võrdlemisi leebete kuritegudega.

Lühiajalise vangistuse asendamine järelvalvega on esimene samm selle poole, et kuritegevuse ohjeldamise süsteemi progressiivsemaks muuta. Kui õiged need muutused on, seda ei saa kunagi täpselt ennustada. Kui aga need ennast õigustavad, võib vangistust üha enam ja enam asendada variantidega, mis kõigile osapooltele otstarbekamad on.

Sellega ma oma mitteeksperthinnangu lõpetan. Ärge mu sõnu ülemäära tõsiselt võtke - see oli siiski pelgalt mõttearendus, mitte konkreetsed asjatundlikud soovitused.

Kolmapäev - 11:15

2009-05-06T01:15:00.000-07:00

The Crucifucks - see on üks bänd, mis praegu veebiraadiost minu kõrvaklappidesse tuleb. Stiililt peaks olema garage rock või varajane punk. Tegemist on sellise veebiraadiokeskkonnaga nagu Live365.

Kaks tassi kohvi sisse kaanitud, varsti peaks minema loengusse. Kevadpäevad on läbi, möll vaibunud ja suvised ilmad ka möödas. Üks mu tuttav rääkis, et ilmast hakkad rääkima siis, kui midagi tarka enam rääkida ei ole. Noh, eile igatahes sadas lahinal vihma...

Reklaami on väga palju neis jaamades. Aga vähemalt selle tõttu ei pea maksma. Ameerika reklaamist on huvitavad - ja just täpselt sellised nagu sealsetes komöödiasarjades neid parodeeritakse.

Bovver Brigade - working class mentality

11:20 (viie minuti postitus)

Võidukas lõpp

2009-05-03T02:28:00.001-07:00

Kirjutasin Tudengite Kevadpäevade algusest, kirjutan ka lõpust - ehk siis, kuidas üks nädal väga edukalt mitte midagi kasulikku tehes mööda saadeti. Reedel oli viimane Päevaklubi (Pirogovil toimuv vabaõhuüritus), viimase päeva puhul võtsin ka ise rohkem üritustest osa.

Veinijooksust jäin ilma, kuna ei saanud õigeks ajaks tiimi kokku (võistlus seisnes sellest, et kolmeliikmeliste tiimidega kolm punkti läbi joosta ja seal pudel veini [peeti tegel't] ära juua). Põhiürituseks võib pidada aga riietest keti valmistamist, kust me ka võidu koju tõime. Kuidas täpsemalt läks... no, kes nägi, see teab. Ühe kingapaela kaotasin küll vahepeal rajale ära, aga päevajuht Kristjan andis natuke hiljem teada "leitud kingapaelast" ja seal ma selle tagasi saingi.

Kui kuulutati välja Päevaklubi absoluutselt viimane mäng, lendasime samuti kohe peale. Selleks oli 5-sekundiline tants - ehk siis mäng loomingulisuse peale. Nalja sai... Samal ajal - tegelikult juba enne - otsustati, et sellise ilmaga ei peaks särgid mitte seljas käima, aga neist võiks hoopis plagu teha. Tegelikult juba Pauli veinijooksu tiim tuli oma viimasest punktist tagasi selle uhke trikolooriga. Siis olid selle värvideks (vist) punane-sinine-must (vahepeal jõudis seal olla ka tumesinist ja rohelist).

Päris uhke karnevalina läksime vahepeal ka poodi - lisaks lipule olid meil ka Jägermeistri müts ja kaelarätt (mingid prillid vist ka, aga ma võin ka eksida). Üksikasjadesse väga laskumata (sest midagi suurt ja olulist selle aja sees ei toimunud), olime Pirogovil enam-vähem hämardumiseni. Hiljem läksime Pauli poole, umbes aimates, et see päev on enam-vähem läbi ja pikka pidu ei ole... Kuni ootamatult mind Rock'nRolli veeti - Kurjami kontserdile. Bändi ma eriti ei tea ja heli oli viisakalt öeldes s**t, aga kui sõbrad kutsuvad, tuleb minna.

Ja umbes selliselt need Kevadpäevad lõppesidki. Järgmine päev (laupäev) võtsime ka päikest ja hoidsime mingitel üritustel silma peal. Tegelikult saab see nädal läbi alles täna ja loetud minutite pärast algab Karsumm. Järmise korrani...

Last.fm läks tasuliseks

2009-04-30T02:35:00.000-07:00

Uudis on pärit aprilli lõpust, täpsemalt 24. aprillist Last.fm blogis: http://blog.last.fm/2009/03/24/lastfm-radio-announcement

Muutus seisneb selles, et kõik peale UK, USA ja Saksamaa elanike peavad lehel muusika kuulamise eest maksma 3 eurot kuus. Loomulikult ei hakka raha märkamatult tiksuma, vaid selleks tuleb registreeruda (subscribe).

Tõenäoliselt just uutele kasutajatele mõeldes pakutakse 30 esimest lugu tasuta kuulamiseks (et siis end reklaamida neile, kes varem Last.fm'i kasutanud ei ole).

Mina sain sellest uuendusest teada täna suhteliselt juhuslikult. Kui veebiraadio parajasti mängis, sattus pilk lehekülje ülal olevale helesinisele kastile, mis ütles: "Just a reminder, your free trial of Last.fm Radio will end after you’ve played 30 tracks. Enjoying it? Subscribe for only $3.00/month"

Jah, Last.fm'iga võib rahul olla tõesti. Selle idee - pakkuda sarnast muusikat ja omavahel üht- või teistpidi seotud artiste - on hea siis, kui sul ei ole tuju samu esitajaid kuulata. Pealegi leiab sealt vahel täiesti tundmatuid nimesid, kes juhtumisi teevad väga head muusikat. Tuli nüüd nagu ehtne reklaamtekst.

Last.fm'i kõrval teine veebiraadio (kui seda nii nimetada) oli Musicovery. See erineb eelmisest selle poolest, et muusikat saab seal valida konkreetsete etteantud stiilide järgi ja saab valida kahemõõtmelisel skaalal muusika meeleolu (rõõmus - sünge; kiire - aeglane). Musicovery't kasutasin ma afrikaansemate stiilide (blues, soul, funk) kuulamiseks, kuna need olid seal stiilide kaupa täpsemalt lahti kirjutatud. Last.fm jäi seega rocki jaoks (mis on väga paljusid põlvkondi ja stiile hõlmav osa muusikast, aga Musicovery's oli see kõik ühe sildi all).

Musicovery'sse ei ole ma ammu sattunud, Last.fm on tasuline. Peab uusi maid avastama hakkama.

Tudengite kevadpäevad (nii möödus esimene päev)

2009-04-28T01:54:00.000-07:00

Kurikuulsad ja kauaoodatud kevadpäevad algasid minu jaoks sellega, et pool tundi enne Päevaklubi avamist (13.30) jõudsin üldse Tartusse, et siis ürituste möllu sukelduda. Päevaklubi on kevadpäevade üks keskseid sündmusi (ta ei olegi üritus, vaid pigem sündmuspaik, kus toimub mitmesuguseid mänge ja saab ka niisama mõnusalt aega veeta). Ja mis kõige parem, ilm oli seekord ulmeliselt hea.

Kui mina sinna jõudsin, olid esimesed mängud juba alanud. Pidin esimese asjana leidma rahvasumma seest üles Pauli - ja oma üllatuseks leidsingi... Parajasti oli pooleli mingisugune geitantsu võistlus ja noh... Paul oli seal osalemas. Leidsin ka teisi tuttavaid nägusid - ühesõnaga, seltskonda oli.

Muuseas olid kohal ka ürituse akrediteeritud fotograaf Olev ja harrastusfotograaf Heidy, kes kasutas vist Andu kaamerat (viimasel kahel on muuseas mõlemal väga äge telefon - kes saab aru, see saab).

Muude mängude seas pidi vahepeal nägupidi pitsat sööma, siis 20'kesi pisikesesse Peugeot 206'e ronima (mida hüüti vist Lepatriinuks), siis tiimiga pitsat sööma ja igasugust muud põnevat veel. Kui otsiti Pirogovi kõige pikemat meest, siis tundus mõistlik ka ise ette minna. Kinni ma seda ei pannud (võitis üks teine suur Saaremaa poeg, kes muuseas tuli Tartusse sama bussiga, mis mina).

Aga see ei olnud kõik - bravuurikalt kohalejooksnud tegelased pidid seejärel helistama oma emale ja teatama, et too on saanud vanaemaks. Keegi seda tõesti tegi ja valjuhääldi peale pandud telefonist kõlas vastuseid stiilis "tõsiselt räägid?", "saa enne kaineks" ja "kes need teised seal ümber on?". Arvestades kõiki asjaolusid pidasin mõistlikuks seda nalja ise mitte kaasa teha ja suutsin ebameeldivast kohustusest ka pääseda. Ei ole siin mingeid muid põhjuseid kui see, et eraelu ja naljamängusid ei meeldi mulle omavahel segada.

Kell 6 oli Mälukas (mis toimus traditsiooniliselt Püssikas). Me suutsime kolm tiimi edukalt ühe laua taha pressida ja kuigi koostööd otse plaanis ei olnud, õnnestus vahel siiski üksteise mõtteid varastada. Meie tiimi nimi oli Takova kak Putin (või Takogo kak Putin) - taaskord tulem ühest naljast. Kuna aga meie kapten oli otsustanud meid kirillitsas regada, siis oli lehel meie nimeks hoopis #%"?ˇˇ +& või midagi selle laadset.

Küsimused olid seinast seina. Kas keegi teadis, et Tallinnast põhjapooluseni on 3300 km? OK, aga et Gröönimaa on riik? Sest küsiti riiki, mis on EList välja astunud ja vastuseks oli Gröönima. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võitjat meie lauast ei tulnud. Aga ega võitu me sinna jahtima ei läinudki (või ikkagi, ma ei tea...)

Kuidagi väga märkamatult liikus päev õhtu poole. Vahepeal käisime Pauli pool süüa tegemas (kus ma väga oskamatult nuudlipotti veest üritasin tühjendada). Esimesel võimalusel kimasin linna tagasi, sest elu käis ju seal. Pealegi oli varsti algamas öölaulupidu. Me saime kohad, mis teatri- või ooperisaali puhul oleks vastanud rõdule või loožile - ühesõnaga istusime kuskil päris üleval künka otsas. Lavale väga ei näinud, aga ülevaade oli hea. Rahvas oli all nagu väikesed sipelgad ja kui koos lauldi või midagi hüüti, oli kuulda sellist üldist laulumühinat (mis ongi suurte lauluürituste üks põhitunnuseid).

Aga mis Kevadpäevadel edasi saama hakkab, seda näeme juba täna. Ja ega järgmised päevad ei saa tulla viletsamad kui esimene. Kui jätkub päikest ja kui jätkub heatujulisi inimesi, siis on Kevadpäevade kordaminek juba kindlustatud. Stay tuned...

Sony Ericsson w200i - eelmainitud väga äge telefon

Vea parandus

2009-04-18T02:28:00.000-07:00

Paar-kolm postitust tagasi, kui kirjutasin saate salvestusel käimisest, siis mainisin, et publikut ergutas näitleja Märt Avandi. Olgugi, et ka kaaskondsed samal arvamusel näisid olevat, nii see siiski ei olnud. "Soojendusesinejaks" oli hoopis Tõnis Milling, kelle tundsin ära eile õhtul saatest "Auk seinas" (selline huvitav saade siis, mille sisuks paistab olevat jaapani (inim-)tetris.

Aga sarnased on kaks eelnimetatud isikut küll.

Järelkajad

2009-04-14T02:38:00.001-07:00

...ehk eetrissejõudmine. Vaadake üle-eelmist kirjet, siis teate täpselt, millest ma räägin.

"Eesti otsib lemmiklaulu" kolmas saade, rocki ja pungi eri oli eetris eelmisel pühapäeval. Ja olgem ausad, meie viiene seltskond ajas end teleka ette suursti ka just sellepärast, et iseennast ekraanilt näha.

Muidugi paistis kogu üritus, sealhulgas just ka esitused, paljuski teistmoodi välja kui see oli kohal olles. Laulud ja esitajad olid sain vist eelmine kord nimetatud, nii et uuesti ei ole vast vaja. Paljud vead torkasid rohkem silma.

Tanel Padari esitus nägi ekraanil veel õnnetum välja. Villu Tamme ja Hardi Volmer tundusid küllaltki samasugused -suurt vahet ei olnud märgata (et kõigi kohta midagi öelda, pean ma üldse meenutama, kes seal täpselt olid...). Volkonskil tundus laulusõnade väljalaulmisega raskusi olevat - Peeter Määrtis oleks talle justkui selleks kaasa tulnud, et Volki raskel ajal välja aidata. Aga tulemus oli siiski kiiduväärt. Üks huvitav tähelepanek ka "üllatusesineja" Vanilla Ninja kohta (ei, ärge saage valesti aru, ma ei suhtu neisse tegelikult üldse halvustavalt)... Aga sellest varst.

Lõikamistööd oli monteerimisruumis üsna korralikult tehtud. Näiteks olid dialoogikatked (saatejuhi ja žürii vahel) tihedasti üksteise vastu pressitud (noh, et pause ei jäänud), lisaks olid mitmel puhul muusikaõpetaja Tiia-Ester Loitme kommentaarid lihtsalt julmalt välja jäetud - need kippusid vahel pikaks venima, aga olid siiski omaette pärlid (vihje - vikerkaar, punkarid jms.).

Huvitava lõikuse tegi ka läbi Ninja-bänd. Kuna nad esinesid kaks korda (ilmselt leige vastuvõtu tõttu esimesel korral), siis oli ka materjali kaks korda rohkem, mida kasutada. Aga nähatavasti produtsentide arvates oli esimene etteaste elavam, mistõttu jäeti hoopis see sisse. Paraku oli selle ajal lavaesine tühi ja rahvas toolidel. Aga polnud probleemi, sest aplausi hetkeks oli justkui võluväel publik lava ette kaasa elama tulnud.

Kes ei tea, siis publiku hääletuse võitis Fixi "Tsirkus" - igati väärikas. Kuna žürii lemmik oli Propelleri "Helinälg", siis justkui punk ja rock saidki kahepeale ühisvõidu (kui hakata nüüd tähte närima)...

See uus raamat, mis rääkib Eesti kaheksakümnendate bändide argielust, -muredest ja tippu jõudmisest (ning sealt maha kukkumisest)

2009-04-06T06:36:00.000-07:00

Mihkel Raua "Musta pori näkku" tekitas omajagu elevust, kui kuuldused sellest ja selle kurikuulsast sisust avalikkuse ette hakkasid jõudma. Autor ise selgitas, et tahtis ära rääkida loo, nagu see oli. Ühest küljest selleks, et see ajastu koos oma bändide ja muusikaga saaks lõpuks kaante vahele pandud, et tekiks ettekujutus, misasi Eesti rockmuusika 20 aasta tagusel ajal oli. Teiselt poolt oli ta plaaniks vist purustada mingisuguseid müüte ja võltsromantikat, et tuua toonane argielu lugeja ette oma täies ilus (või koleduses).

Kuskil meedias vilksas läbi teema, et "Must pori" võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks. Toosama artiklijupp tõi välja ka Hendrik Sal-Salleri (kes nüüd juhtumisi raamatu väljaandmise aegu läks koos Mihkel Rauaga ühistuurile ja oli ka üks läbivaid tegelasi "Poris") kommentaari, kes näis olevat vaimustuses sellest mõttest.

Aga miks ka mitte, kui see hariv on ja laiendab silmaringi Eesti muusika ühest ajastust... Ma valetan, kui ütlen, et see raamat jättis mind külmaks või et mul ei olnud seda huvitav lugeda. Ma lugesin selle 280 lehekülge läbi kahe-kolme päevaga (fotod võtsid lehekülgede arvu küll natuke vähemaks).

Aga kohustusliku kirjanduse materjaliks ma teda just ei pea. Teose kurikuulsus ei seisne mitte milleski muus kui et see väga põhilise osana jutustab bändide liikmete joomaseiklustest. Üldiselt on Raud suutnud need seiklused huvitavaks jutustada - ja ma kujutan ette, et igal kolmandal (või teisel) lugejal käib ka kasvõi korra peast läbi unistus elada ise sellist rokkari (nõmedavõitu sõna) elu.

Mitte, et raamatut ennast kartma peaks - oi ei -, aga paar põhjust on, miks kooli õppekava ei ole selle teose jaoks väga sobiv. Esiteks on see pigem huvilugemine, hariv osa on tal väike - teda on huvitav lugeda ja saab teada palju põnevat Eesti tuntuimate muusikute elust teada, aga nende teadmiste hariv väärtus on väike (võibolla ma eksin, parandage mind). Teiseks ei sobi see lugemiseks mitte kõigile - inimeste närvikava ja taluvusaste on erinev (lisaks ei pruugi paljusid lihtsalt huvitada, kus ja kellega keegi kunagise bändi trummar mingil hetkel viina jõi).

Aga kindlasti ei peaks seda raamatut mingile vanusegrupile ära keelama või mittesoovitavaks kuulutama. Ta on huvitav. OK, natuke on liiga ühekülgne ja keskendub põhiliselt sellele ühttüüpi elustiilile. Aga miks mitte sellest lugeda... Suures osas see vast nii oligi. Kuigi jah, kahtlustan, et Raud jättis helgemaid hetki meelsamini välja ja keskendus mustematele.

Põhiväärtus "Poril" on aga selles, et ta pühib ära igasuguse võltsromantika ja idealiseerimise ja näitab, et ka teleekraanilt paistvad klantsstaarid on tegelikult inimesed oma vigadega. Ja mitte kuskilt mujalt ei saa lugeda, kuidas praeguseks ajaks ikoonistaatusesse tõusnud kodumaised bändid omal ajal virelesid, esinemisõigusi kätte võitlesid ja esinemisvõimalusi otsisid.

Ühesõnaga - muusikute argielust ja vahetutest muljetest ei ole räägi ükski teine raamat nii otseselt - vähemalt mina ei ole sellisest veel kuulnud. Ja Raud oskab kirjutada...

Kaadritagused

2009-03-24T03:21:00.000-07:00

Kohe-kohe on tulemas uus muusikasaade "Eesti otsib lemmiklaulu". Ja mina juhtusin viibima ühe selle osa salvestusel. Kuna erinevalt tõsielusarjadest ei sidunud seal osalenud publikut mingi leping ega vaikimisnõue, siis võin vabalt rääkida kõigest, mida nägin (teevad seda ju sageli ka ajakirjanikud, kes salvestustest enne eetrissejõudmist kirjutavad). Ei-ei, ühtegi võitjat või mingit tulemust ma ei avalda.

Teemaks oli seekord rock ja punk (võibolla üks põhjus, miks Paul mind just sellele kaasa vedas). Saatesarja point on niisiis selles, et esitada tuntumaid Eesti laule läbi aastakümnete - laulud on jagatud stiilide kaupa, nii et igas osas on oma temaatika.

Niisiis mängiti seekordsel esmaspäeva pärastlõunal Eesti rockiparemikku. Midagi oskasime juba oodata, kuna olime näinud kava (kus laule oli muidugi palju rohkem kui saatesse jõudma pidi). Aga mingi üldine ettekujutus oli olemas: "Massikommunikatsioon", "Valgus", "Tere, perestroika" jne.

Meil läks nii hästi, et saime istuda eest teises reas. Ehk siis põhimõtteliselt otse lava vastas. Meie ees istujad (kes saabusid mõningase hilinemisega) osutusid meist umbes kaks korda nooremaks. Esialgu oli vaikus. Rahvas sahises, prožektorid sähvisid, lava taga olev ekraan näitas Windows Media Playeri stiilis värvide mängu, aeg-ajalt kostis kuskilt kõlarist "Thunderstruck'i" avanoote.

Siis hakkas asi pihta. Soojendusesineja Märt Avandi luges publikule sõnad peale ja tutvustas olukorda ja reegleid. Midagi rasket ei olnudki: telefonid välja lülitada ja elavalt kaasa elada. Järgmise asjana hakkas ta rahvast ülevalt rõdu pealt alla kupatama, kuna alumised read olid liiga hõredad. Mingi hetk lubas ta neile, kes alla tulevad, burksi välja teha (huvitav, kust ta selle nalja küll välja mõtles...).

Aga see selleks. Õige show algas siis, kui lavatulede alla astus see päris õige saate/õhtujuht (kell oli 3 päeval...) - Alari Kivisaar. Kes ei ole kunagi varem ühegi saate salvestusel publikuks käinud, sellele võib tunduda harjumatu, kuidas saatejuht sind justkui täiesti eirab ja räägib hoopis kellegi nähtamatu ja tajumatu televaatajaga.

Aga laulude juurde - see on ju ikkagi põhiline kogu saate juures. Need kõige põhilisemad oodatavad laulud olid muidugi olemas. Kui esimese laulu eel ütles saatejuht, et nüüd anname sõna Gunnar Grapsi pojale Janile (kes seepeale ekraanile ilmus), oli enam-vähem selge, mis sealt tuleb. Kõiki peale esimese laulu esitasid originaalesitajad (õigemini lauljad, sest ülejäänud bändikoosseise asendas stuudiobänd).

"Valguse" ajaks tuli lavale Tanel Padar. Tahtmata öelda midagi Tanel Padari laulmisoskuse ja võimekuse kohta, ei olnud ta siiski väga sobiv Gunni asendama. Gunnile iseloomulikud kõrged noodid ei tulnud nii hästi kui oleks võinud loota. Ka jäi ta laval kuidagi passiivseks (ja sageli oli publiku poole seljaga). Aga see selleks, laul oli vinge ja tegelikult ei olnud esitusel ka ju väga viga.

Žürii koosseisus Tiia-Ester Loitme, Rein Kilk ja Peeter Oja... ma ei mäletagi, mis nad ütlesid. Loitme kommentaarid jäid kohati väga segaseks ja ma ei suutnud neist läbi hammustada. Paul lisas, et ta ongi koguaeg selline.

Teise loo ajaks palus Märt Avandi (kes pea iga laulu vahepeal uusi õpetusi käis jagamas) esimestel ridadel tulla lava ette "hüppama" ja "näppu viskama". Lavale kutsuti Villu Tamme, kes laulid ühte väga tuntud poliitilist 1988. aasta laulu.

Samasugust teeseldud eufooriat (kuigi nende laulude puhul võinuks see vabalt ka ehe olla) paluti järgmise loo juures. Laul juhatati sisse sellega, et keegi lavatööline vms tõi kohale statiivi koos tekstialusega. Sisenes Hardi Volmer. Ja hakkas esitama, kui uskuda Mihkel Raua poolt vahendatud sõnu, "laulu meie toredatest ajalehtedest". Ehk siis "Massikommunikatsioon".

Esinejate seas ilmnes ka kaks väga positiivset üllatajat. Üks oli lugu, mida ma teadsin, teine, mida ei teadnud. Esimene oli Fixi "Tsirkus", mille jaoks kutsuti lavale Vello Toomemets. Kuigi ma seda laulu ka varem juba teadsin, tundus ta seal kuidagi eriti võimas. Ja seda hoolimata Toomemetsa täiesti liikumatust olekust laval. Lisaks on tal tõeline rocklaulja hääl, mida iga nurga peal just ei kohta.

Teine oli Riho Sibula "Kassitapp" (või oli see Ultima Thule laul, ma ausalt ei tea). Laval olid ainult Riho ja tema akustiline kitarr. Kuna ma ise akustilise muusika suur fänn ei ole, siis on minu silmis head akustilist muusikat raske teha. Aga Riho Sibul sai sellega hakkama. See ei olnud klassikalise kitarri stiilis noot noodi järel puhtalt ja selgelt - selles oli hinge ja isikupära. Ka jõudu ja energiat.

Üllatusesinejaks kogu partii lõpus oli Eesti päritolu Šveitsi (või kus kurat nad praegu üldse asuvad) bänd Vanilla Ninja. Spetsiaalselt Eurovisiooni jaoks kirjutatud looga "Cool Vibes". Laval oli tol hetkel kolm kitarristi ja kaks klahvpillimängijat - ma ei taha selle kohta midagi öelda, lihtsalt sellist koosseisu ei kohta sageli (tegelikult esimest kohtab Iron Maideni laividel ja teist vist näiteks Toto omadel).

Laulu lõppedes rääkis üks ringi askeldav kõrvaklappidega neiu (kes oli tegelikult selle salvestuse läbiviimisel üks põhitegelasi) bändiliikme Lennaga paar sõna juttu ja siis teatas saatejuht Alari (vist tema) poolpidulikul häälel, et seda laulu on nüüd võimalik kõigil uuesti kuulda. Selleks manitseti nüüd ka publik uuesti lava ette hüplema ja karglema (ja kaasa elama). See koosseis oli nüüd tunduvalt noorem.

Pärast tuli hääletus (mis tegelikult toimub alles eetrissemineku ajal, aga saatejuhi tekstid oli vaja juba kohapeal peale võtta) ja ka žürii sai oma viimase sõna.

Kuna see eetrisse läheb, ma ei teagi. Aga on loota (karta/oletada), et sellest võib saada järjekordne populaarsuse tippe kiikav saade. Ajaa, ja kes vaatama juhtub, võib selles ühes saates näha mind ja veel paari tuttavat nägu lava ees lolli mängimas.

Pärast Vanemuise ees seistes tekkis meie väikesel seltskonnal aga küsimus: mida me teeme selle teadmisega, et üks laul sealt lõpuks ongi lemmikuks valitud?

Teine album lõpuks väljas

2009-03-17T07:18:00.000-07:00

Rise oli tugev algus, aga nüüd on The Answer (kellest ma olen siin ka varem rääkinud) tulnud välja järjega - Everyday Demons. Album tuli ametlikult välja tänavu märtsis, netti lekkis ta loomulikult varem. Ise ma ei ole seda jõudnud veel osta (ega muul moel hankida), Youtube'ist saab aga lugusid kuulata.

Tegingi seda, et mingi mulje tekiks. Esimeste albumite paratamatus on see, et bändi isikupära tuleb kõige paremini välja, edasised väljalasked on kõik rohkem tahutud ja silutud ja kõlavamad etteaimatavamalt. Nii on ka Everyday Demons'iga.

Ei, need ei ole halvad laulud - mõned on lausa väga head ja kuulates muutuvad kindlasti veel paremaks. Aga on tunda, et seekord on produtsendid hoopis rohkem asja juures olnud. Rise oli tuntavalt toores ja tahumatu ning pakkus väga vahetut elamust. See oli robuste blues ja rock'n'roll.

Uue albumi laulud on aga selliseid, et neid kujutaks isegi raadiost ette, see muusika kõlab kaasaegsemalt ja sobitub paremini tavaformaati. Siiski ei tahaks ma öelda, et üks on teisest parem. Nad on lihtsalt erinevad ja ehk nii ongi parem. Liiga ühesuguseid albumeid ei olegi ju mõtet välja anda.

Milliseid lugusid ma enim soovitaksin? Ma ei tea, ei oskagi veel väga. Samas, keda huvitab, saab ju ise Tube'ist järele vaadata.

Kes toob Eestile raha ja rikastab Eesti meediat?

2009-03-17T04:11:00.000-07:00

Maailmas on üks kuju, kes on avalikkuses ringelnud juba 25 aastat ja ei taha siiani ära kaduda. Ja mis peamine - nüüd tuleb ta Eestisse ja on ummistanud kogu siinse kollase meedia. Aga ehk ongi parem, võiks mõelda - kes see normaalne seda kollast ikka loeb...

Aga see ei ole oluline. Teen julge oletuse ja pakun, et enamus meist loeb vähemalt kord nädalas elu24'ja. Ja kes on seal vähemalt viimase kahe kuu jooksul kõige rohkem läbi käinud staar?

Popdinosaurus Madonna. Ja ainult sellepärast, et ta tuleb Eestisse. Ja ainult ka selle sama põhjuse pärast kirjutatakse temast ka igasugu meisse mittepuutuvaid uudiseid. Sirvides natuke nimetatud kollase väljaande lugusid, võib lugeda, et - ja võibolla on see ajakirjaniku kõmujanuline liialdus - popstaar soovib oma suurusehullustuses sulgeda Helsingi mingi hulga merd, et sinna piirkonda jääval saarel kontsert anda. Väheoluline fakt samas, aga hea ilmestamaks seda meediakära.

Miks Madonna siis nii populaarne on - kui juba teemasse süveneda? Ehk samal põhjusel, miks inimesed (võimalusel) eelistavad Armani ja Gucci riideid. Kaubamärk müüb. Ja päris ausalt pean ütlema - mina ei ole Madonnas midagi muud nii väga erilist leidnud kui lihtsalt üks väga kallis ja tuntud kaubamärk.

Aga kui keegi sinna kontserdile läheb ka puhtlat sellepärast, et talle selline muusika meeldib (ainult muusika pärast), siis jääb soovida ainult head muusikaelamust. Samas on ka teada fakt, et turundajad ja plaadifirmad ka kujundavad inimeste muusikamaitset. Mis raadiotes rohkem ringleb ja mida sõbrad ka rohkem hea sõnaga mainivad, seda hakkad ju ise ka rohkem kuulama.

Jääme ainult ootama, et see show peatselt ära toimuks ja siis saab natuke rahu. Ma küll muidugi ei kujuta, milline kära selle ajal ja vahetult eel on.

Või siis teine soovitus neile, kes minuga sarnaselt arvavad - ärge lugege kollast meediat (üldse), vähemalt kuni kära vaibub...

Uus üritus vanat viisi - Eesti Laul 2009

2009-03-08T01:51:00.000-08:00

Juhtusin täna hommikul nägema pealkirjas nimetatud ürituse finaalsaate kordust. Ei ole tänavust karusseli varem üldse veel jälginud - teadsin ainult sedavõrd, et laulud vaatasin ükskord youtube'ist ära.

Eesti Laulu ei ole varasematel aastatel peetud - vähemalt mitte nii avalikult, et mina sellest midagi teaksin. Seega on see täiesti esmakordne üritus, mis... noh... astub Eurovisiooni jälgedes. Ehk siis, Eurovisiooni Eesti eelvooru enam ei korraldata.

Mis siis, et tegu on siiski sama konkursiga, mis tegi läbi nime- ja ilmselt ka kerge imagovahetuse. Laulud olid muidu ikka samasugused ja võitja sõidab euroka lõppvõistlusele. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt rääkida.

Mulje siis... Laulud midagi erilist ei olnud, ütleks kohe. No ei olnud. Mitmed samad põhiesitajad astusid ka seekord lavale: Laura Põldvere, Ithaka-Maria, Rolf Roosalu jne. Uuteks nägudeks, üllatusesinejateks olid vast Chalice ja Köök.

Rosinaks olid (või kujutage ette misiganes pisikest tumedat kribulat-krimpsus asja, mis siia metafooriks sobiks) Jan Uuspõllu vahepalad, kus ta parodeeris äsja lavalt tulnud esitajaid. Uuspõld on küll väga tegija näitleja ja tema andekuse kohta ei saa midagi halba öelda, aga need paroodiad tal ei õnnestunud ja ma pakuks kahte põhjust. Esimene on võibolla see, et parodeerimine ei ole tema tugevam külg, aga selle peale ma väga palju siiski ei panustaks. Teine ja oluliselt kindlam variant on see, et need artistid ja nende isiksused ei ole piisavalt tuntud, et neist midagi järele teha saaks.

Aga põhijama oli selles, et saadet vaatama hakates tahtsin ma näha pigem laule (jaa, kuigi need piisavalt põnevad ei olnud, tahtsin ma neid siiski näha ja kuulda), mistõttu need pikalevenivad vahepalad olid küllaltki tüütud ja igavad.

Kas ma maikuus (või kuna see on?) ka vaatan, ei tea veel. Ei ole viimastel aastatel väga huvitavad need laupäevaõhtused kolm tundi - ei saa just kiita neid muusikalisi saavutusi, mida sellel üritusel näeb (rahvusvahelisel siis...)

Aga edu tegijatele sellegipoolest ja toredat õhtut kõigile vaatajatele kahe kuu pärast...

Globaalne soojenemine toob lund

2009-02-25T11:48:00.000-08:00

Kes oleks võinud arvata, eks? Aga Postimees vahendab ÜRO asjatundjaid, kes just nii väidavad ja väga loogiliselt ka selgitavad: http://www.ilmajaam.ee/?id=86750

Lühidalt, soojenemise tagajärjel muutuvad Põhja-Euroopas ilmad niiskemaks - ehk siis rohkem sademeid (ja lund, seega). Ning lõpuks lubatakse Eestisse veel rohkelt lund. Kevadet ei tasu veel oodata.

Tuludeklaratsioon

2009-02-25T11:17:00.000-08:00

Homsest hakkab neid tulema. Postimehe (Tarbija24, tegelikult) andemetel hakkasid esimesed maksutagastused juba täna tulema: http://www.tarbija24.ee/?id=86838

Jääme siis ootama...

Tipptunnid

2009-02-19T10:20:00.000-08:00

Sattusin täna viimase aja jooksul vähemalt teist korda Raatuse Comarketis ühe massiivsema tipptunni otsa. Kella kaheksa aega juhtus see.

Juba ukse pealt avanes eelmisest korrast tuttav vaatepilt - järjekorrad kadusid riiulite vahele ja tegid seal teravaid nurke ja muid kõverusi. Asjad valitud, asusin siis ühe sappa. Umbkaudne arvutus näitab, et ma sain umbes kümne minutiga seal hakkama.

Töös oli kaks kassat (ja puldis polnud mitte nende kõige kiirem kahurvägi). Sarnane pilt oli ka eelmisel korral. Aga siis mingil hetkel avati kolmas ja üks kärme neiu asus ostjaid kohe vastu võtma.

Ei ole vaja just müügigeenius, taipamaks, et taolistel rahvarohketel aegadel on kahest töötavast kassast vähevõitu. Ja paistab, et õhtuti vahemikus 19 - 22 on üks neist tipptundidest. Teised kaks võiks olla lõunaaeg ja kell kuus, kui tööpäev lõpeb.

Postimees teatab, et peagi tulevad Eesti poodidesse iseteeninduskassad: http://www.tartupostimees.ee/?id=83723. Loota on, et need ei vaja puhkust nagu seda vajavad inimpäritolu müüjad. Seega võib neist olla kasu ka järjekordade liikumisele.

Samas oleks igati mõistlik, kui poed oleksid ettevalmistunud põhilisteks tipptundideks, mobiliseerides just nendel tundidel suuremad väed. Puhata saaks siis näiteks hommiku poole või pealelõunasel ajal umbes 14 - 16. Siis võibolla tõesti piisaks ühest-kahest töötavast kassast.

Muidugi on praegune olukord samas hea taktika, et ära peletada soov teha mõttetuid oste.

Natsid ja Eesti

2009-02-11T02:59:00.000-08:00

Eesti olla natsiriik. Tartu olla natsipealinn. Selliseid väiteid on aeg-ajalt siit ja sealt kuulda olnud. Heiki Suurkask räägib tänases Päevalehes sellest (http://www.epl.ee/artikkel/458446) ja toob välja kogu selle teema absurdsuse. Selle, kuidas vaheldumisi üksteist natsideks või kommunistideks tembeldatakse. Palju uut infot sealt ei saa, aga meeldiv on lugeda taolist mõistlikku arutelu.

Eesti ei ole natsiriik (Üllatus!?). Hitleri Saksamaa oli natsiriik. Kui vähegi hakata loogiliselt mõtlema, siis on väga raske nende kahe riigi juures midagi põhimõtteliselt sarnast leida.

Heiki Suurkask: "Enamasti ei vaevuta süvenema “vaenlase” tegelikesse vaadetesse, nii saavadki “netinatsi” sildi külge ka kommentaatorid, kes ei pea nõukogudelikku oligarhiat inimlikuks, või arvavad, et proletariaadi diktatuur ei ole majandusseadustele alternatiiviks. Ehk kõik, kes pole nõus “neoliberalismi” maha tegema, on koheselt “netinatsid.”"

Kas Eesti natsid on ka ehk need noored mehed, kes laiguliste pükste ja tanksaabastega kambakesi jõlguvad? Kas see ongi meie poliitiline enamus? Kas neil on meie poliitikas olulist mõju?

Kui Tartust räägitakse, siis esimese natsinäitena tuuaksegi just skinhead'ide kambad. Tartu on selline huvitav linn, et siin näeb parematel aastaaegadel igasugu huvitavaid karvaseid ja sulelisi. Nii võib Tartut nimetada ka hipide pealinnaks või punkarite pealinnaks. Ainult et need rühmad ei ole vägivaldsete kalduvustega, mistõttu ei saa nende ümber puhuda skandaale ega midagi poliitilist tegelikult.

Ja väita, et natside/skinnide/marurahvuslaste kambad on just Eestile tüüpiline nähtus, on täiesti jabur. Neid on kindlaste põhjamaades, Lääne-Euroopas, USA's ja kahtlemata ka natsikartlikul Saksamaal. Saksamaa on selles suhtes teiste suurriikide poolt väga osavalt ära kastreeritud, et sealne natsihirm (ja hirm juute vähimalgi määral solvata) on väljaspool igasugust realistlikkust.

Nagu ka Suurkask väidab, Eesti on oma rahvusluse ja natsiteemaga alati kellelegi hambusse jäänud - põhiliselt just idanaabrile või kes iganes sealseid jõudusid toetavad. Eesti puhul tuleb see lisaväärtus, et väikse riigina peame tugevamini enda eest seisma, seetõttu võib see rahvuslus aeg-ajalt vaenulikke vorme võtta. Aga vaenulikke just suurte ja ohtlikke vaenlaste suhtes. See on loomulik ellujäämisinstinkt.

Mina ei ole marurahvuslane ja olen vastu igasugusele rahvuse- või rassipõhisele vaenulikkusele. Rahvuslust pooldan ainult niipalju, kui see on tervislik, positiivne ja vajalik ellujäämiseks. Mingit üleliigset pateetikat mul ses suhtes ei ole. Siiski ei näe ma mingit õigustust neile natsisüüdistustele, sest Eestis lihtsalt ei ole sellist valdavat natsimeelsust ja rassivaenulikkust. Teda on, aga mitte sellisel määral, et meid saaks natsiriigiks nimetada.

Vaja on küsida, kellele on see kasulik ja miks selliseid süüdistusi esitatakse. EU propageerib väärtusi, mis sisaldavad pidevat võrdsustamist ja peaaegu täielikku sallivust. Seega on hea kedagi mustata, kes mingis punktis nende põhimõtete vastu eksib. Meil ei ole muud teha, kui jääda endale kindlaks, näidata end heast küljest ja tõestada, et need süüdistused on tühised.

Sest Eesti ei ole natsiriik ja siin, Tartus, ei ole hitlerimeelset valitsust.

Miks vaja alati tähte närida?

2009-02-04T08:04:00.000-08:00

Postimehe kinnisvararubriigis on uudis, mille esimene lõik ütleb: "Heitlikul kinnisvaraturul on eestimaalaste keskmine ostujõud tagasi 1997. aasta tasemel, mil keskmise palga teenija sai endale Tallinnas lubada 40 ruutmeetrist korterit."

Mis mulle silma hakkas, oli sõna "eestimaalane" iseenesestmõistetav kasutamine. Aasta-paar tagasi, kui olid teravamalt päevakorral rahvusküsimused Eestis, käis arutelu, milles muuhulgas pakuti välja, et eestlaste, venelaste jm siinsete rahvuste üldnimetajaks võiks panna "eestimaalased" - et vältida "eestlase" diskrimineerivat kõla vähemusrahvuste suhtes.

Viimasel ajal on päevakorral teised teemad ja eestlane-eestimaalane küsimusest ei ole (palju) räägitud. Samas näib see asendus olevat justkui meie sõnavarasse juurdunud.

Küsimus on selles - kas on vaja igas olukorras, kui räägitakse üldiselt riigi elanikest, rõhutada, et ei tehta vahet rahvustel? Kui on jutt ostujõust kinnisvaraturul ja tuuakse üldisi andmeid elanikkonna ostujõu kohta (lisaks veel võrdlusi rahvusvahelisel tasandil), on ju selgelt arusaadav, et räägitakse kogu Eesti elanikkonnast. Kui just ei ole kindlat eesmärki solvuda.

Tegelikult mul endal ei ole selles suhtes väga kindlat seisukohta ja ega üks ega teine variant mind eriti häiriks ka. Samas milleks ajada asju niisama keerulisemaks.

Õelad kavatsused

2009-01-30T00:40:00.000-08:00

Jah, ma viitan samanimelisele filmile. Näiteks mulle romantilised komöödiad ei meeldi (kohe üldse!), aga kui keegi peaks küsima, milline võiks minu arvates üks RomKom olla, siis ma kirjeldaksin just midagi Cruel Intonsions'i taolist. Õnneks ei olnud see ehtne RomKom, küll aga oli seal romantikat ja komöödiat.

Kes veel näinud ei ole, siis sisu kohta nii palju: peategelasteks olid step-brother - step-sister Sebastian ja Kathryn (jah, selline kirjapilt), kelle elud sisuliselt seisnesid selles, et inimeludega manipuleerida - nii koostöös kui ka võisteldes ja üksteisele ära tehes. Sebastiani puhul oli lihtne - ta oli naistevallutaja ja pidas päevikut oma saavutustest. Mis Kathryni eesmärk oli, jäi mulle natuke segaseks - ta hobideks paistsid olevat kättemaks ja inimelude hävitamine (moraalselt siis), aga mis teda selleks ajendas, ei olnud nii selge.

Mis sellega kohe seostub - mis on ka filmis väga oluline osa... Kõrgklass. See oli läbiv teema - kõik põhitegelased olid pärit piinlikult aadellikust keskkonnast ja pidid seetõttu pidevalt tegema poose, näoilmeid ja kõike muud, mis nende "privileegidega" kaasas käib.

Story seisnes selles, et põhitegelastega samasse kooli (kolledžisse siis ilmselt) oli astumas üks neiu, kes lubas (vist) aastaks ajaks seksist täielikult loobuda - ta poiss oli Eurotripil - ja rääkis sellest mingile ajakirjale (ja rääkis vist midagi ka jumalast ja Kristusest jne.). Sebastian ja Kathryn olid ka ise parajasti kooli astumas - ei, see oli ikka ilmselt tavaline kool, jutust käis läbi headmaster ja muu selline.

Sebastian, kes oli väga osav - nagu juba kohe algusest selgus - sai Annette'iga päris lähedaseks. Küll alguses sõpradeks, aga vaatajale anti lootust, et sealt võib midagi palju enamat tulla.

Liiga lihtne stsenaarium? Komistuskoht seisnes selles, et Sebastianil tekkisid seekord tunded. Päris tunded. Midagi, mida tal kunagi varem ei olnud naispoole suhtes olnud.

Kuidas lugu lõppes? Haa, seda ma ei ütle. Kui on keegi, kes veel näinud ei ole - ma ei taha seda filmi ära rikkuda. Mul endal tekkis umbes 3/4 ajal kaks kindlat arengut, kuidas film lõpeb. Mis filmi heaks tegi, oli see, et kui ühel hetkel üks variant tõenäolisem, siis järgmisel võis vabalt kõik ümber pöörduda ja sa kindel, et rakendub hoopis teine.

Rakendus Stsenaarium 1, mis oli natuke lihtsam, romantilisem ja klassikalisem. Mis see täpsemalt oli, vaadake ise. Või noh, kui olete näinud, teate juba niigi.

Ajaa, ma ei ole midagi näitlejatest rääkinud. Aga ma ei räägigi. Jällegi, kes on näinud, teab, kes ei ole... Võin ainult niipalju öelda, et noored ja natuke ka populaarsed näitlejad tegid üllatavalt häid rolle.

Omavoliline terror a.k.a. Mis toimub Guantanamos

2009-01-27T07:18:00.000-08:00

Täna oli Delfis uudis, mis rääkis Guantamo laagrist vabastatute Eestisse tulemisest: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=21030324

Sellest küsimusest ma rääkida ei kavatsenud, aga sellega tuli taaskord meelde, missugune USA valitusele alluv asutus seal Kuubal tegutseb. Ainus positiivne uudis on see, et laager aasta jooksul suletakse.

Tegu on niisiis vangilaagriga, mis tegutseb Kuubal Guantanamo lahe rannikul ja seal hoitakse terrorismis kahtlustatavaid. Rõhutan, kahtlustatavaid. Lisaks Genfi konventsiooniga sätestatud inimõiguste kaitse neile ei kehti.

ETV näitas paar aastat tagasi dokfilmi, kus neli briti vabatahtliku osalesid eksperimendis, mille eesmärk oli luua võimalikult ehe vanglaolustik, mis pidi jäljendama Guantanamos toimuvat. Vangivalvuriteks olid Guantanamo vangla endised valvurid, kes rakendasid oma sealtsaadud teadmisi ja kogemusi katsealuste peal. Nood olid loomulikult andnud oma nõusoleku, et nendega kõiksugu rõvedusi tehakse.

"Külalised" võeti toimumiskohas esialgu viisakalt vastu, pakuti kohvi ja kooki, aeti niisama juttu. Kokku oli lepitud, et vangi minnakse järgmisel päeval. Kohvilauas aga sadasid sisse sõdurid/eriväelased, kes briti härradel käed selja taha väänasid ja vägivaldselt kaasa vedasid. Ootamatu vangistamine pidi olukorrale tõetruudust lisama ja ma ei kahtlegi selles.

Mida nendega siis tehti... Esiteks lõigati nende tsiviilriided seljast lõhki, käed olid raudus või seotud (kui õigesti mäletan). Mingil hetkel tõmmati neile veel kotid pähe - vist ka sisenemisel. Nad pisteti puuridesse, nende peale karjuti, inimlikku suhtlemist absoluutselt ei olnud. Lisaks veeti neid täiesti suvalistel hetkedel kaasa, et jälle mingit jälkust korraldada. Seda tehti "üleastumiste" jms korral, aga üldiset käis see väga spontaanselt ja valvurite suva järgi.

Otsest füüsilist vägivalda - peksmist ja vigastamist - vist eksperimendi käigus ei tehtud. Küll aga käisid igasugused muud ebameeldivused - valdavalt närvikava ja vastupidavuse proovilepanemiseks. Näiteks ühel ööl keerati neil temperatuur ebainimlikult madalaks ning nad pidid sellises olukorras magama. Neil lasti püksi pissida ja seda vist üsna alguses - ei lastud ühesõnaga vastavasse asutusse - ja siis sunniti neidsamu riideid edasi kandma.

Lisaks neid mõnitati, alandati, sunniti roomama, kükitama, igasuguseid jõu- ja ilunumbreid tegema, et ainult väga ebamugav ja vastik oleks. Üks osalejaist oli moslem - loomulikult ka kohustusliku habemega... Rohkem kui üks kord käis läbi ähvardus see "kultuuritunnus" maha ajada. Ohvri enda sõnutsi oleks see olnud talle kui moslemile äärmiselt alandav.

Kuna tegu oli siiski eksperimendi, mitte päris vanglaga, siis nii madalale ei mindud. Küll aga aeti ühel teisel, europiidsel tegelasel juuksed nulliga maha. Eks nad kõik pidid vist sellise variandiga ka arvestama, kui oma nõusoleku andsid.

Lõpp oli väga konkreetne - löödi kella või anti sireeni, ühesõnaga "Aeg! Katse on läbi!" Seejärel tehti helged näod pähe ja valvurid surusid vangidega kätt, niimoodi sõbramehe kombel ja sportlikult. Võõras oli vaadata sellist järsku üleminekut.

Nemad olid selles olukorras nädal, paar - päris Guantanamo vangid on selles aastaid. Ja lõpukella neile ei lööda. Filmimaterjali Guantanamost ei ole, kuna see on rangelt suletud asutus ja meediat sellele ligi ei lasta. Seetõttu ei ole ka väga teada, mis seal müüride vahel tegelikult toimub. Ainus allikas olekski seal töötanud inimesed, kuigi neilgi on tõenäoliselt surve peal ja ohtlik väga avalikult sellest rääkida.

p.s. Aga aplaus ja kiidusõnad vastvannutatud presidendile Barack Obamale, kes võttis vastu selle mõistliku otsuse too piinakamber sulgeda.

p.p.s. Ja ma tuletan meelde - neid, keda seal hoitakse, ei ole süüdi mõistetud, nad on pelgalt kahtlusalused ja nende süü on tõestamata.

Mida teevad 30 000 jaapanlast aastas?

2009-01-25T07:09:00.000-08:00

http://www.trip.ee/node/48106

Too artikkel enesetappudest räägib selget keelt ja siin ei ole mitmetimõistmist. Kes vaatavad elule positiivsema pilguga ja on ka aktivsemad oma elu ise kätte võtma, paiknevad valdavalt just läänepoolkeral. Ma ei taha siin teha mustvalget üldistust teemal Lääs vs Ida, aga teatav muster tuleb välja.

Jaapan ei ole siiski kogu Ida, nii et ma ei lähe järeldustega liiga kaugele. Jaapanis on enesetapul pikaajaline koht ja see on osa sealsest kultuurist. Ja ma julgen öelda, et see on üks väheseid ühiskondi, kus see nii on. Muslemite enesetaputerrorism on teine asi, seal on tegemist enda ohverdamisega kõrgemal eesmärgil (enesetapp on paratamatu tagajärg, mitte eesmärk).

Nagu juba eelmises samateemalises tekstis mainisin, jaapanlaste ühiskond on väga jäik. Hierarhiad on väga ranged ja suhtlemisviisid on väga kindlalt ette antud. Ma ei tea küll piisavalt täpselt, aga pakun, et valikud elus ei ole ka väga vabad.

Enesetapu kõrval teine "eneseväljendusviis" on Hikikomori'ks hakkamine, mis tähendab elust kõrvaletõmbumist ja kuskil kinnises ruumis üksi elamist. Valdavalt teevad seda noored mehed, kes elavad endiselt oma vanemate juures ja on elus liigselt pettunud või vajunud masendusse - mistõttu eelistavad distantseeruda. Et see toimub pere juuresolekul vanematekodus, näitab vaid seda, kuivõrd inimesed üksteisest isoleeritud on. Millest omakorda järeldub see, et loomulikke suhteid asendavad formaalsed suhted - ehk siis inimesed võivad üksteisega suhelda vaid nii nagu ettekirjutused ette näinud on - tegelikku lähedust ei paista seal olevat. Liiga range järeldus? Selline paistab see olukord igal juhul olevat.

Nii ei olegi kellegi poole pöörduda. Sult oodatakse, et sa lõpetaksid edukalt kooli, et sa tõestaksid end mehe/naisena, et sa kasvataksid head, targad ja terved lapsed jne. Seda, mida sa ise sellest arvad ja kuidas end sealjuures tunned, sult ei küsita. Ma ei tea Jaapani kultuuri väga põhjalikult - need siin on ainult järeldused, mis eelmainitut arvestades, on ju üsna loogilised.

Ma ei taha Jaapanit maatasa kritiseerida, kuna tean, et on inimesi, kes taolist kultuuri austavad. Ise ma nende hulka ei kuulu, kuna minu arvates on sealne olme inimvaenulik. See eirab inimese loomulikke sotsiaalseid vajadusi ja enesetappude suur hulk vaid kinnitab seda.

Läänelik individuaalsust pooldav mõtteviis tähendab seda, et isik on ühiskonnast eespool. Seega isiku vajadused dikteerivad, kuidas kujunevad normid ja väärtused ühiskonnas, mistõttu ideaalis ei allu inimene ühiskonna masinavärgile. See annab ka võimaluse end teostada, olla isikupärane ja välja paista, kartmata, et sa mingeid kirjutamata reegleid rüvetad.

Meil õnneks enesetappe millekski kangelaslikuks ei peeta, vähemalt ei saa sellega oma au päästa. "Au" mõiste ei ole Läänes niiväga ülemüstifitseeritud samuti - inimesed on rohkem kahe jalaga maa peal. Enesetapus nähakse midagi meeleheitlikku, mis on viimane hädaväljapääs, mitte aga etteantud lahendus.

Jaapanis on sul au - kui sa oled seda rikkunud, ei ole sul enam midagi teha. Läänes on sul elu, mida sa pead elama ja mille eest võitlema. Üheseid lahendusi ei ole, väljapääsu võib alati otsida. Läbikukkumisi antakse vahel kergemini andeks, vahel on nad väiksema tähendusega, kuna lahendusvõimalused on loomingulisemad ja tunnistatakse ka ebatraditsioonilisi lahendusi.

Taoline idamaine mõtteviis on passiivne ja kohanevat laadi. Läbilöömise aluseks on aktiivne elujaatav mõtteviis, mille puhul igaüks on enda peremees. See annab iseseisvuse ja võimaldab kaasinimestega vahetumalt ja siiramalt suhelda. Selline on minu arvamus kogu sellest loost.

S**t paroodia

2009-01-24T14:01:00.000-08:00

Eesti on väike maa ja siin ei ole loomemaastikul palju konkurentsi. Seega, kui keegi võtab mõne valdkonna tõsimeeli kätte, võib ta jõuda selle etteotsa ilma palju oskamata ega palju pingutamata.

Kui mitmed näitlejad (või üldse artistid) on viimase kolme aasta (või vahet pole, kui pika aja) jooksul Andrus Ansipit parodeerinud? Kui mitmed on üleüldse nt. Peeter Võsa parodeerinud? Ma ei pane vist väga palju mööda, kui ütlen, et seal taga on ainult üks nimi.

Millalgi kuskil nimetati Henrik Normann Eesti parimaks parodeerijaks. See lihtsalt näitab, milline põud parodeerijatest Eestis on. Henrik Normannil on näitlejaoskused täiesti olemas - paljusid rolle oskab ta hästi välja mängida, aga mis puutub kuulsuste parodeerimisse, siis sellest sarnasusest jääb päris palju puudu.

Sageli on nii, et ainuke sarnasus on see, mille on saavutanud grimmikunstnikud. Viimasel aastavahetusel olid nad teinud päris originaalilähedase Emil Rutiku, aga tolle miimika ja kõnemaneerid olid kahtlaselt palju mööda. Ansipist, kelle puhul grimm põhimõtteliselt puudub, me vast ei räägigi.

Võrdluse mõttes - Kadri rääkis oma blogis Ott Sepast ja Märt Avandist. Ma ei ole neid kahte vist parodeerimas näinud, aga täitsa huvitav oleks näha, kuidas nad seda teevad.

Ükskord näitas ETV aastavahetusel paroodiasaadet, kus tehti järgi selliseid saateid nagu Terevisioon, Meie, Ärapanija, Happy Hour ja veel mitmed. Kohal olid näitlejad nagu Andres Raag, Taavi Teplenkov, Hele Kõre, Andrus Vaarik, Marika Vaarik, Tiit Sukk, Eduard Toman jt. Kõigist kõige parem oli Taavi Teplenkovi Urmas Reinsalu, kes oli originaalilähedane ja lisaks ka naljakas. Ka Eduard Tomani Dmitri Klenski oli andekas. Pikalt ümber jutustama ei hakka, sest parem on ise vaadata, lisaks ei mäleta palju.

Kogu mu jutu mõte ei olnud üldse härra Normanni maha teha. Näitlejana on ta tegelikult võimekas - kasvõi kogu Maie ja Valduri saaga ei oleks muidu ju nii edukad olnud. Mis puutub parodeerimisse, siis mul on tutvusringkonnas inimesi, kes oskavad päris tõetruult parodeerida nt. Imre Koset või Hillar Palametsa.

Ei oska vist kohe kommenteeridagi...

2009-01-21T04:55:00.001-08:00

Linke

2009-01-21T04:46:00.000-08:00

Vaadake ja imestage:

http://www.talvekeskus.eu/index.php?message=Hui%20alustasime,%20kao%20putsi!&id=8003
http://4.bp.blogspot.com/_ImCcatDoJpA/SXWUvMpkkDI/AAAAAAAAA2s/MYRs9GqI8jE/s1600-h/1.jpg
http://2.bp.blogspot.com/_ImCcatDoJpA/SXMCRnTKR9I/AAAAAAAAA2k/4NKy19sSQcI/s1600-h/lubadused.jpg (lubadused paremal serval)

Torm veeklaasis

2009-01-18T06:36:00.000-08:00

http://www.elu24.ee/?id=70480

Jälle midagi elu24'st. Üks väike süütu lauseke raputas vähemalt ühel bussijuhil kogu maailma peaaegu kokku. Küsimus: Kas ei ole piirav ja ahistav end igasuguste müütiliste iidolitega siduda? Kui loosungid ja dogmaatika su elu juhivad, ei saa sa seda ju ise teha...

Nii on...

2009-01-17T00:44:00.000-08:00

Just täpselt selliste üllitiste pärast ei saa ajakirjandus olla Eestis neljas võim. Uudisväärtuslikku ei ole seal midagi ja lugejat odavalt tüssatakse. See ei ole mingisugune kurioosum, et "näe, nimekaim sai kuhugi tähtsasse kohta", see on kõige lihtlabasem lugeja lollitamine. Eesti meedias paistab see kõmužanr väga edukas olevat.

Naiste lemmik

2009-01-16T04:27:00.000-08:00

Idanaabritel on üks hittlugu, mille sisuks on "minu mees võiks olla nagu Putin". Ühesõnaga tüübil on ka naiste seas minekut. Kodumaal vähemalt. Siin on ingliskeelne variant. Venekeelne peaks ka sealsamas juures olema. Otsustage ise, mida arvata...

Uhke Olga, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev

2009-01-16T01:59:00.000-08:00

Eestis on nähtavasti väga lihtne kuulsaks saada. Mõned aastad tagasi oli selle eelduseks veel kuskil reality's osalime, nüüd paistab kogu see värk väga juhuslik olevat. Jääd kuskil kellelegi silma ja juba kollased portaalid kirjutavad sinust.

Aga miks nad kuulsad on? Meedia armastab neid, sellepärast. Neist on lihtne uusi kuulsusi toota - ja väikse vaevaga. Ja kogu see "ajakirjandus" vajab ju oma leiba. Ja miks mitte siis korjata üles inimesi, kellest võib lõputult kirjutada.

Tõsielusaates külaliseks olnud endine Playboy jänku, politseinikki kapoti peal vedanud endine kiilakas, FHM'is (?) poseerinud neiu, kes kannab uhkelt ka oma kodukandi nime, ning... ee... Kurat, ma ei teagi, kes see Uhke Olga veel on ja millega tema kuulsaks on saanud.

Eile oli elu24 esiuudis "Kas Laura on rase?". Nojah... Huvitav küsimus. Ja neil on veel nii tavalised nimed! Siis olekski nagu neid eesliiteid vaja, nagu Bussi-, Tõehetke-, Kohvri-, Kabiini- jne.

Aga jääme huviga uusi kangelasi ootama.

"Under the sky I cry for you, under the sky I crawl..." *

2009-01-11T04:16:00.000-08:00

Põhja-Iiri bänd The Answer ei ole ilmselt väga laialt tuntud. Ka ei ole nende 2006. aasta debüüt "Rise" tõenäoliselt väga paljude muusikakogumikus. Minul ta igatahes on ja sealjuures üks väheseid, mis praegusest sajandist pärit on.

Nende muusika on paljuski sarnande 70'date hard rockiga, aga siiski ei ole tegu pelga retrobändiga. Kui võtta natuke Led Zeppelini ja natuke Papa Roachi ja neist mingi loogiline segu teha, siis kõlaks see ehk umbes nii. Kui hakata 30 aasta tagust muusikat algselt kujul taastama, ei kõlaks see lihtsalt enam usutavane - olgu see kui hea tahes.

The Answer kõlab igatahes värskena ja uudsena. Lisaks on lauljal Cormack Neesonil väga võimas hääl, nii et võrdlus näiteks Robert Plantiga on igati asjakohane - lisaks võimendab seda tema väline sarnasus tolleaegsete suurkujudega (ma ei ole näinud veel ühtegi arvustust, mis selle retroteema kõrvale oleks jätnud).

Cormack Neeson räägib ise oma muusika kohta: "We play high voltage rock and roll for the most part - bit of blues going on there, bit of soul - we're quite eclectic in that respect." Igal juhul, keda mingi osa sellisest muusikast huvitab, soovitan vähemalt korra kuulata. "Rise" on väga tugev algus. Arvustused lubavad neile veel suurt tulevikku.

Järgmine album "Everyday Demons" tuleb välja tänavu veebruaris. Milline see kõlab, jääb üle vaid oodata. Ühes intervjuus mainiti, et see tuleb eelmisest natuke süngem. Eks näis.

Muuseas - The Answer on soojendajaks AC/DC "Black Ice" tuuril (aga ei, see ei ole see, kustkaudu ma bändist kuulsin).

* "Rise" avalaulu "Under the Sky" refrääni esimesed read.

Tänane õppetund

2009-01-09T03:34:00.000-08:00

Midagi köögipoolelt e. jäätee koduste odavate vahenditega...

Arvatavasti on see niikuinii nii lihtne, et mingit mõtet ei ole sellest siin kirjutada. Mul oli see teooria, et kui sa seda poest ostad, on ta sul pudelis ja võid külmikusse suvalist aega ootama panna.

Teepakk oli mul olemas, maagilisel kombel leidsin ka ühe tühja kaheliitrise Coca Cola pudeli. Zavvist (vist) rotitud klaas sai aktiivseks töövahendiks, kuhu kuum tee tõmbama ja jahtuma läks. Tuli neli klaasitäit, kuni pudel (enam-vähem) täis sai ja minul viitsimine otsa rohkem teha. Hetkel on valmistoode külmikus.

Niipalju seiklustest köögis tänaseks.

p.s. Huh, nagu mingit telekokkade õpikut kirjutaks.

Mercilessly...

2009-01-09T01:09:00.000-08:00

Just see ingliskeelne sõna tuli mul esimesena pähe, kui ma juba mitmendat korda jalutasin poest tulles mööda vanamemmest, kes alandlikul häälel natuke toetust palus. Ma ei tea, kas ma kerjustest siia varem kirjutanud olen, aga kavatsenud olen küll.

Raatuse Comarketi ees neid on. Tegelikult esimesi aegu Tartus olles mind väga üllatas nende suur hulk ja just seal poe juures.

Aga see dilemma on väga suur - kas anda neile see paar krooni? Mis ta sellega teeb? Ostab ühe korra midagi süüa? Võibolla kallab hoopis kõrist alla? Ja edasi? Kerjab uuesti?

Mõni neist kindlasti ongi invaliid või vanadusnõrkuses või muul moel töövõimetu. Aga kindlasti mitte kõik... Täiesti kindlasti.

Mis takistab neil siis tööle minemast? Ei leia? Raske elu? Masendus? Mina ei ole kaugeltki see inimene, kes vaeseid põlastaks ja rikkaid taevani austaks. Otse vastupidi. Neid, kel raske on, tuleks aidata - kuidagi. Aga sel ei ole mõtet, kui nad ise end ei püüa aidata.

Point, ühesõnaga - ei tasu end süüdi tunda, kui sa abipaluvale kerjusele sandikopikaid ei anna. Südametunnistus küll jääb piinama ja mõnel neist ei olegi paremat võimalust. See on äratundmise küsimus... Aga ei tohiks anda vale sõnumit, et sel teel on lihtne raha teenida. Hea on, kui suudad õnnetutele kaasa tunda, aga palju on ka neid, kes seda kurjasti ära kasutavad.

Mis tuletab meelde, et peaks ka tööd otsima.

Jälle ründavad

2009-01-06T06:35:00.000-08:00

Sain täna sellise teate:

Kui keegi j_neutron07 nimeline isik lisab sind msni siis keeldu, see on kohutav viirus. See on kõvaketta tapja. Kui keegi su listist selle sisse paneb on ka sul viirus. Saatke see kõigile kontaktidele oma listis.

Kas see ka tõsi on, ma ei tea, aga võõraid ei ole msn'is mõtet niikuinii mõtet lisada. Janoh, lisaks sellele on viimasel ajal väga palju viiruselinke msn'is saadetud. Täna tuli umbes 3 - 4.

Muidu on tuim sessielu.

Hahaaaa...

2008-12-31T08:10:00.000-08:00

Publiku tungival soovil katkestan siin hetkeks talvepuhkuse (tegelikult suudab seda ainult Chuck Norris).

---

"Chuck Norris was the initial choice for Red Foreman, but was still filming Walker, Texas Ranger, so Kurtwood Smith was cast instead." - IMDb trivia That 70s Show kohta.

Talvepuhkus

2008-12-24T01:50:00.000-08:00

Esmase plaani järgi enne 3. märtsi siia enam ei kirjuta...

A i n u l t poliitikast

2008-12-22T01:42:00.000-08:00

Jah, tõsine post tuleb. Tegelikult on point selles, et vaatasin eile Ärapanijat ja jälle sai kinnitust see, mis alati on ilmne tundunud. Kui näitas, kuidas Eesti riigi "kõige väärikamas nõukojas" taat kinke jagas, oli näha, et tegu on lihtsalt ühe suure klassiruumiga. Jah, ma räägin Riigikogust. Klass, mille milles õpilaste arv on kolmekordne ja keskmine vanus ehk samapalju suurem.

Milles siis asi - õpilased on alati elevil, kui jõuluvana tuleb ja kinke toob. Usinalt valmistatakse luuletused ette, õpitakse mõni laulgi ehk või tehakse tantsukava. Mida noorem klass, seda rohkem kumab kõigi näost seda lapselikku rõõmu. Riigikogulaste elevust ja usinat ettevalmistust vaadates või paigustada nad kuhugi algklasside kanti - või varasesse põhikooli.

Aga see oli ainult sissejuhatus - ma ei kavatsenud lihtsalt ainult nende jõulurõõmu üle lõõpida. Sealt lihtsalt tuleb nii ilmekalt välja, mis tegelikult toimub - ja seda aastaringselt. Eri parteide "kangelased" viskavad lihtsameelseid nalju ja mõnitusi oma rivaalide suunas ja need naljad on kohati lapseliklt naiivsed. Seda siis jõuluvärsside kujul. Reformierakonna ühislaulmine oli ehk isegi üsna lõbus, aga Margus Tsahkna laul Riigikogu puldis - laulus mitmed viited Keskerakonnale - oli lihtsalt hale. Seda enam, et tema laulmist on viimasel ajal niigi kõriauguni haibitud.

Taolist jõuluvärsside kaudu üksteise tögamist olen ka varasematel aastatel näinud. Kellegi rahvaliitlase luuletuses oli midagi "mõõdikute" kohta (vist mingi Res Publica teema).

Kõige krooniks eile nähtu seas oli Vilja Savisaare hala kogu valitsuse (või üldse rivaalide) pihta, mida oli konkreetselt valus (ja mitte kaasatundvas mõttes) kuulata. Klassiga juba võrdlusi tuues võiks see olla midagi sellist, et õpilane läheb õpetajale kaebama, et teised kiusavad ja tal ei ole olnud seetõttu aega "jõuluvana jaoks luuletusi ära õppida". Ja siis juba hoogu saades hakkab üles lugema kõike muud, mis teised talle ülekohtust on teinud.

Küsiks siis jälle - mida me teeme sellise 101 kooliõpilaste tasemel täiskasvanuga, kes saavad veel vägagi arvestatavat palka? Milleks meil neid vaja on? Kuidas me saaksime riigi etteotsa nõukoja, mis oleks tõepoolest oma ülesannete kõrgusel ega ärpleks mõttetute ja lapsikute probleemide kallal?

p.s. Peeter Oja ümberkehastus selle loo järel oli tõeliselt veenev ja ehe. Kahjuks on selliseid inimesi liiga palju, kes tõesti nii räägivad - ümber-nurga-jutt, teeseldud naeratus, silmad keerutavad, otsa ei vaata. (Ma absoluutselt ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin.)

Kriis

2008-12-19T19:34:00.000-08:00

Ma peaks midagi kirjutama, aga ma ei kujuta ette. Andke mulle ideid või mu bloog sureb välja...

1:42

2008-12-05T15:42:00.000-08:00

Now playing - RT - Fightin' Sons

Järjekordne unetu öö. Mis siis muud teha, kui bloggi kirjutada... Mitte et mul midagi tarka öelda oleks. Tegel't ma mõtlesin välja selle süsteemi, et siin mängivate artistide nimed võiks nimetada lühenditena. Noh, nii nalja pärast. Ühenimelised ja need, mis niigi lühenditena on, jätaks välja.

Mis teema nende lühenditega üldse on? Need paistavad nii populaarsed olevat ja kõik justkui saaksid neist lennult aru...

Kõrvalmärkusena: Kuldvasikas on sigahead burgsid. Ja Tulnuka film oli see, mis meeskonnal täna burgsiisu peale ajas.

Tegelikult ikkagi võiks öösiti magada. Aga samas on palju aega juures, et saaks midagi kasulikku teha. OK, kui palju keegi seda tegelikult kasutaks... Palju mina midagi kasulikku praegu teen...

MW & JC - Got My Mojo Workin'

1:52

Mõneks ajaks täitsa oma tuba.

2008-12-05T08:39:00.000-08:00

Ma ei ole küll mingi erak, aga melust eemal olles löövad sellised kalduvused välja küll. Et kas on inimesed ümberringi või ei ole üldse - selline on minu suhtumine. Ja mu toanaaber läks just kaheks nädalaks koju puhkusele - asi ei puuduta teda kuidagi, asi on selles, et mõneks ajaks on mul kasutada täiesti isiklik ruum. Omaette. Eraldi.

Mis tähendab seda, et enam ei pea öösiti magama, kui mul tuju ei ole. Ja mis tähendab, et öiseid postitusi võib ka siia rohkem siginema hakata.

Warrant - Sometimes She Cries

18:51

Ida või Lääs

2008-11-29T05:14:00.000-08:00

The Doorsi laulus "The End" lausus Jim Morrison kuulsad sõnad: "West is the best." Kindlasti ei olnud see esimene kord, kus seda kuulda võis, aga mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et tal võis õigus olla.

Oli aegu, kui ma olin ida mõtteloo ja kultuuri austaja (noh, natuke) ja mul oli selle teemaga ka mõnevõrra kokkupuudet, aga praegu jääb see teema mulle küllaltki võõraks (mis ei tähenda, et ma seda siiski ei austaks).

Kooli ajal õpetati meile filosoofiat ja meil tekkis vist isegi mingi seltskond, kes selle teemaga rohkem süvitsi tegeles (asjade selgitamiseks - mina sinna ei kuulunud). Mingi kerge skeene või nii...

Tõsi, kogu see teema oli alguses põnev ja paeluv ja nii edasi. Palju oli mõistatuslikku, arusaamatut, palju oli ka uut ja huvitavat, vastuseid, mida argielust ei saanud; veidi selline põhivoolust eemalekaldumise tunne oli ka, mis on ka alati põnev.

Mis siis juhtus? Noh, lõpuks tekkis see tunne, et nad seal idas muud ei teegi kui ainult mõtisklevad ja süvenevad endasse (liialdatult muidugi), see kõik üritas olla väga sügavamõtteline, endassetõmbunud ja metafoorse väljenduslaadiga. Kunagi mulle meeldis kõik, mis on diip ja millest võis otsida lõputult sügavamaid ja peidetud tähendusi, aga noh, vaheldust on vaja. Otsekohesust on ka vaja. Mõnikord võib lihtsalt kõik otse välja hüüda pikemalt mõtlemata.

Vaatasin hiljuti ühte Jaapani filmi. Nagu üks meist siis ütles, nad seal suhtlevad pereringis ka nagu mingil firma koosolekul. See kõik oli nii maru range ja ametlik. Isegi kõige lähedasemate inimestega on ranged reelgid, kuidas suhelda. Võibolla on selleks mingi põhjus, ma ei kujuta ette. Jaapani koolides, ma tean, on ka väga ranged võimusuhted. Õpetajad annavad korraldusi ja õpilased kuuletuvad. Küsimusi ses suhtes või arutlust ei ole. Ei ole just kõige arendavam keskkond.

Mul ei ole tegelikult Jaapani kultuuri vastu mitte midagi, asi on ainult selles, et ma ei saa sellest aru. Ja ma tean, et ma ei hoia end tagasi, kui on võimalus seda välja öelda.

Sama lugu on ka Jaapani joonisfilmiga, millel on seal vist palju laiem tähendus kui multikatel siinmail. Neist arusaamiseks peab vist mingit tausta paremini tundma või rohkem mingil õigel lainel mõtlema.

Ühesõnaga kõik see arusaamatus, hämming jne on põhjuseks, miks ma pigem lääne poole kalduksin. Sest oli ju lääs see, mis tootis vaidluskunsti (Kreeka minu teada), kodanikuliikumise ja oskuse kahelda käskudes, mis ülevaltpoolt tulevad. Need on kõik pigem läänelikud tunnused. Ja muusika. Orjandusest tulnud ainuke positiivne tagajärg on sajand tagasi Ameerikas alguse saanud muusika - blues, hiljem soul, funk, rock'n'roll jne - minu meelest muusikasaavutuse tipp, kuna selline muusika on kõige vahetum, kõige inimlikum ja kõige otsekohesem (minu meelest!). Võrreldes näiteks sümfooniaga, mis on ette valmis kirjutatud, orkestreeritud ja muud mood rangelt reguleeritud.

Aga see on ainult minu arvamus ja ma ei taha kedagi kritiseerida.

OK, mõnusat lugemist (tegelikult, siin punktis on see tõenäoliselt juba läbi loetud.)

Encyclopaedia salesman

2008-11-27T02:45:00.001-08:00

Telesketšide üks nali on entsüklopeedia müügimeestest, kes ukse taga koputavad. Monty Python veel näitas, kuidas neid aknast välja visata. Ja kuidas kahte sellist aknast välja visata.

See oli vanadel aegadel. Praegu tegutsevad nad telefoni teel. Üks helistaski mulle umbes kuus minutit tagasi (TEA oli vist.. ) ja tahtis paar minutit vestelda. Siis küsis veel: "Ega teile ei leidu lapsi vanuses 2 - 7?"

Vastuse peale: "Ei, ma olen üliõpilane." tuli kiire: "Head päeva teile."

Enne detsembrit

2008-11-25T07:41:00.000-08:00

Õige kuu ei ole veel käes, aga mis sa ikka teed - kõik juba räägivad.... jõuludest siis.

Ja kuigi ma paljudesse traditsioonidesse väga lahkelt ei suhtu, siis jõulud on siinkohal erand. Selle all ma mõtlen lihtsalt jõulusid kui talvist püha, kus ollakse perega koos, toibutakse sügishallusest, kogutakse jõudu pikaks eelseisvaks talveks; mingis mõttes rahu ja valguse aeg (kellele see äsjane jutt ei meeldinud, ärge lugege...). Välja võib jätta kõik kristliku jama, ostuhulluse, jõulukampaaniad, paksud punased jõuluvanad, hiigelsuured tänavavalgustused ja kõik, mis iganes veel sinna juurde poogitakse.

Jõulusid on põhjapoolsemas Euroopas juba väga-väga ammu peetud - nii on mulle räägitud. Jõulud ei olnud niisiis midagi muud, kui talvepühad, mis kestsid mõned päevad umbes talvise pööripäeva kandis. Mingi seos oli sellel kindlasti ka jumalatega, aga üks oluline põhjus oli külm pime talv, millesse oli vaja kasvõi korraks valgust tuua.

Ja nii kuulutati jõulud valguse pühadeks. Sellest siis küünlad ja jõulutähe vms sümboolika.

Jõuluvana tuleb Ameerikast. Jällegi ma ka selle kohta väga palju ei tea, aga niipalju, kui ma mäletan, oli see keegi hollandi päritolu käsitööline (või legend temast), kes ilmselt siis jõulude aegu inimestele kingitusi viis. Kristlik pärimus räägib Küprose preestrst Nicolausest, kes umbes midagi samasugust tegi.

Kes veel ei tea, siis punase ürbi sai too tegelane Coca Cola reklaamist 20...30'ndatel.

Sümboolika sümboolikaks... Noh, natuke aitab võibolla pilti paremini silme ette tuua. Muidu ei pruugi see õige meeleolu lihtsalt mõttejõul tekkida.

Tegelikult on jõulud midagi lihtsat. See on lihtsalt aeg, kus kõik muu korraks ära unustada ja seda pühalikku (nojah..) hetke nautida. Me elame seda endale, iseendile; mitte mingile ammusele ristilöödud tüübile, kellel väidetavalt on sünniaastapäev, mitte mingile punase mantliga habemikule, mitte neile suurärimeestele, kelle rahakotte me täidame.

Lihtsalt... minge oma pere juurde. Saage kokku oma suure suguvõsaga, kellel see on. Selles on kogu mõte.

Novembrikuu saavutused

2008-11-19T08:04:00.000-08:00

¤ Jõudsin ühe päevaga kirjutada blogisse kolm teemat USA presidendivalimiste kohta.
¤ Tegin ühe külastuse koju.
¤ Ristisin ajakirjanduse rebaseid (kuigi seda tegi kogu 3. kursus ja ega ma väga aktiivselt ei osalenud).
¤ Pidin peaaegu oma pangakaardi sulgema, aga õige telefon oli automaatvastajal sel hetkel ja üsna varsti leidsin kaardi oma taskupõhjast.
¤ Jõudsin tagasi lühikeste ja lihtsate blogipostituste juurde.
¤ Jõudsin vaadata mitu hooaega Family Guy'd.
¤ Jõudsin rickrollida kahte inimest, kellest (vist) kumbki sellest naljast kuulnud ei olnud.

Mida teha öösiti..?

2008-11-18T13:41:00.000-08:00

Variante on mitmeid. Magamist ma olen proovinud, see ei kipu sageli õnnestuma. Aga on ka muid võimalusi. Eile ma näiteks lugesin Terry Pratchetti "Tõde" - põhimõtteliselt peaks see raamat rääkima meediast (sellisel viisil, nagu Pratchett seda teeb - kuidas see täpsemalt on, ma ei tea, sest ei ole Pratchettit kuigi palju lugenud). Huvitav on see, et seda saan ma vist ainult öösiti lugeda, kuna päeval kipun enamasti magama jääma, kui selle kätte võtan (viimasel ajal üsna sagedane asi lugemise puhul).

Öösel tegevust leida on muidugi oluliselt keerulisem, kui sul toas veel keegi on, kes sel kellaajal justnimelt magada tahab. Õnneks on olemas ühikaboksi köök, kuhu põgeneda saab, nii et kellegi magamist ei sega.

Kui sa üksi oled, on kogu tuba sinu päralt ja sa võid tõesti ainult mingi neli tundi korraga magada ja just millal iganes. Neli tundi on sageli piisav, mis eeldab muidugi, et sa terve päeva ka just värske ei ole või siis kerid ka millalgi päeva jooksul magama. Tuleb ette.

Millegi pärast toimib see päeval hoopis paremini. Sa lihtsalt heidad pikali ja silm vajubki korraks kinni. Võibolla see öine magamine on liiga ülepingutatud - kindlad kellaajad, tuled kustu, kaheksa tundi järjest jne. Koerad magavad suvalisel ajal ja sageli vaid paar tundi järjest (samas neil ei ole tööd, kooli ega muud päevakava - mis on päris tugev argument). Enda kogemuse põhjal ütlen, et inimesele sobiks selline variant muidu küll.

Praegu on kell.. ee... 23:51, vara kuidagi, et magama minna. Aga noh, eks peab boksikaaslastega arvestama ja mitte oma elutegevusega teisi segama. Raamat ja võibolla ka ristsõna stardivalmis. Elu on imelik...

Must huumor

2008-11-17T04:26:00.000-08:00

Kellele meeldib näha, kuidas inimesed lollusi teevad, siis vaadake seda politseikroonika videot. Verd ja vägivalda siin ei ole, aga naerda saab küll: SIIN

Ikkagi kirjutan

2008-11-16T04:18:00.000-08:00

Meil Pauliga tekkis eile korraks arutelu, kas Twisted Sister on metal. Mina arvasin, et on, ja tema pakkus, et ei ole. Lisaks Sisteri kuulamisele on viimasel ajal üheks mu põhiajaviiteks Family Guy. Ma kavatsesin siia ka ühe review kirjutada, millega ma ka täna hommikul alustasin. Mida edasi aga jõudsin, seda selgemaks sai, et kogu jutt on suht puhas pullikaka, mistõttu jätsin pooleli ja loobusin.

Tegelikult võiks aga siiski midagi kirjutada. Piiripeal huumor ja kahtlase väärtusega naljad on üks äärmiselt põnev teema ja kust mujalt seda otsida kui Seth MacFarlane'i loomingust...

Family Guy ei järgi ühtegi skeemi oma loo jutustamisel. Ainuke loo skeem on igasuguse skeemi puudumine (nüüd sai kahes lauses kolm k0rda "skeem"). Toimuvale sündmusele järgneb tavaliselt täiesti ebaloogiline või jabur puänt või pööre.

Näiteks, kui Peter kingib Chrisile konna, kes osutub surnuks, siis näeme kaks minutit seda, kuidas Peter konna laipa edutult aknast välja üritab tõsta (ta teeb seda karbiga, et mitte käsi määrida või mida iganes...)

Või kui Stewie jutu sees mainib "prom night dumpster baby" (põhimõtteliselt balliööl sünnitatud beebi, kes maja kõrvale prügikonteineri juurde maha jäetakse) - siis näidatakse flashback'i vms, kus ongi sama olukord ja siis see beebi hakkab Broadway stiilis sellest laulma ja konteinerist ilmuvad välja kümned teised sellised imikud, kes talle tausta laulavad.

Family Guy huumor ei tunne piire - ainuke põhimõte paistab olevat, et kui see on naljakas, läheb see sisse, ja mida naljakam, seda parem. Ja selle jaburus paneb mõtlema: mis selle mõte on, miks see sisse pandi, see on ju täiesti ebaloogiline. Aga see on naljakas - teaduslikult on selle nimi wtf-efekt, mis sellisel puhul iseenesest naerma ajab.

Üheks näiteks on ka piiramatu vägivalla kasutamine ja seda üsna kergekäeliselt. Ja selle põhjuseks ei ole mitte positiivne suhtmine vägivalda või ükskõiksus selle suhtes, vaid lihtsalt, et ükski teema ei ole tabu või liiga püha, et seda puutumata jätta. Kõige üle saab nalja teha.

Samamoodi on ette võetud vanad multikad. Klassikalised klipid vanadest multikatest. Näiteks The Flintstones'i lõpuklipp, kus Fred viib kassi välja ja lõpuks viskab kass hoopis tema välja, mille järel ta uksele prõmmib ja karjub "Wilma!". Tollal oli see mõeldud lihtsalt naljana ja kõik on sellega harjunud ega hakka selle sisusse süvenema. Family Guy's aga teevad need tegelased külalisrolli ja Fred tahab Wilmalt lahutust, kuna ei lasknud teda sisse.

Naljad neis multikates on sageli üsna lihtsad, mistõttu on lihtne neis vigu leida ja neid omakorda pilada. The Jetsons'i algus on tuttav? Siin on MacFarlane'i poolt täiendatud variant: http://www.youtube.com/watch?v=WpBqYcGqaaw

Ja lõpp:
http://www.youtube.com/watch?v=kosEE7wadqo&feature=related

Ja kui küsida, kuidas need muu sisuga kokku sobitatud on... Noh, nad ei olegi. Neid lihtsalt näidatakse vahele. Kui sageli on naljadega selline lugu, et sa pead mingitest tüüpnaljadest aru saama, mingid konkreetsed teemad on, mida peetakse naljakaks, millesse suhtutakse kuidagi kindlat moodi ja sageli nali seisneb selles, kui keegi tegelastest samamoodi ei suhtu või siis lihtsalt aru ei saa. Ämmanaljad on seda tüüpi ja palju muud, mis seostub stereotüüpidega. Üks hea näide on Two and a Half Men, mis sellistest naljadest just kubisebki.

Family Guy aga kasutab nalju oma suva järgi ja seetõttu tulevadki sealt sageli välja pealtnäha jaburad naljad. Janoh, sellistel naljadel sageli ei ole puänti. Puänt on ka üks asi, mida nalja puhul eeldatakse juba ette ja sageli on selle sisu natuke etteaimatav. Aga kui puänti ei tule või nali lõpeb mingi mõttetu ja sisutu pöördega, siis... Toimib hästi igal juhul, sest üllatusmoment on ära tabatud (mis on nalja puhul peamine) ja isegi paremini kui ootuspärase puändi puhul.

Tubli Demokraatide toetajana ei jäta MacFarlane välja ka poliitilisi nalju (ma kirjutan USA parteisid suure tähega lihtsalt seetõttu, et eristada neid samanimelistest poliitika üldmõistetest). Põhilised sihtmärgid on Vabariiklased, kristlased ja relvaõigused - samas ei ole talle töö liiga raskeks tehtud, sest need teemad parodeerivad ise ennast.

Igal juhul soovitan Family Guy'd vaadata, kes mingil põhjusel ei ole veel näinud ja kes naerda tahab ning ei pelga kohati teravat maitsetust.

---
Praegu mängib: TS - I Am (I'm Me)

Kas ikka tohiks aidata surra või mitte...

2008-11-14T03:56:00.000-08:00

Küsimus on sellepärast ajakohane, et Itaalias anti ühele aastaid teadvuseta olnud naisele luba lõpuks surra. Õigemini anti see tema isale, sest tütre enda seisund ei võimaldanud tal iseenesestmõistetavalt midagi otsustada - ja see ei ürita olla mitte mingi teravmeelne märkus, vaid see, mis viibki kogu loo ühe tähtsama pointini... Kas seda olukorda saab enam eluks nimetada ja kas juhtme väljatõmbamine tähendaks tegelikult suremist?

Katoliku kirik näiteks vastaks jaatavalt. Osalt on neil muidugi õigus ja lisaks räägivad nende kasuks mitmed objektiivsed faktid. Algelisel tasemel elutegevus sellises seisus inimesel tõepoolest toimib - juhtmetega ühendatud aparaadid ka seda tunnistavad - peaks käima ka teatav ainevahetus ja lõppude lõpuks, kui juhtmed ära võtta, siis see elutegevus lakkab, mida saab tõesti nimetada surmaks.

Üks Vatikani kardinal põhjendas seda nii: "Joogi, söögi ja hingamise võtmine vegetatiivses olekus inimeselt on ebainimlik julmus."

OK, väites on loogika, arvestades, et vegetatiivse elu katkestamist saab võrdsustada surmaga või siis tapmisega. Tapmine üldiselt on julm (katsuge vastu vaielda...). Niisiis, aga tema väidab, et see on julm ka vegetatiivses olekus. Seda kõike arvestades tekib üks küsimus:

Miks?

Miks on see julm? Mille pärast peab sellist tegu julmaks nimetama? Ja ei, ma ei ürita seda praegu ümber lükata, lihtsalt panen selle väite küsimuse alla.

Esiteks julm kelle suhtes? Pean siin kohe praegu tunnistama, et ma ei ole ise surma ja leinaga kokku puutunud, mistõttu võtan seda teemat ehk natuke külmalt. Ma tulen väga kitsast tuumikperekonnast, mistõttu mu suguvõsa võib ühe käe sõrmedel üles lugeda - seega kadunud sugulasi tean heal juhul nimepidi.

Olgu, tean, see on tundlik teema ja siin on palju tundeid ja meeleolusid, mida ei saa alati mõistusega võtta. Ja see on inimlik... Aga kui inimlik on inimest masinate ja tilgutite all hoida, kui ta sisuliselt on juba lahkunud? Väike võimalus, et tuleb tagasi? Kui tõenäoline see on? Ma ei ole küll statistikaga kursis, aga peaaegu kõik juhtumid, millest mina kuulnud olen, on ühtemoodi lõppenud.

Mingil määral on see kindlasti mingisugune lohutus - enesepettuse vormis küll. Aga kas ei oleks see see koht, kus tuleks mõelda hoopis elus edasi minemisele... Tavaliselt kellegi kaotamise järel seda tehakse. Kadunule endale ei ole enam arvatavasti mingit vahet - vaevalt saab seda mingil viisil elamisväärseks eluks nimetada.

Seega tähendab sellisel juhul eutanaasia lõplikku otsust ainult lähedaste jaoks - nende jaoks oleks see suurim kaotus. Praeguse Itaalia loo puhul aga isa taotles ise kohtult õigust see mäng elu ja surmaga lõpetada. Tulles tagasi selle kardinali juurde - kus see julmus siis lõppude-lõpuks on? Kuidas ta saab midagi sellist üldse väita? Põhjendusi oleks siia vaja.

Igal juhul isa otsus on igati mõistetav - ta tahab kogu selle jama lõpetada võimalikult valutult (sisuliselt elutus seisundis viibiv tütar ainult päevast-päeva tuletaks seda kaotust meelde). Ja Postimehe loos tuleb välja veel üks point, mis esmasel lugemisel ka mul kahe silma vahele jäi: "Milano kohus leidis, et Eulana Englaro kooma on pöördumatu ning ta ei tule sellest välja. Lisaks paljastus, et tütre soov enne koomasse langemist oli, et ta elu ei pikendataks kunstlikult."

Tähtis on just tsitaadi teine pool, kuigi ka esimene pool annab kinnitust, et mingit põhjust ei olnud seda saagat jätkata.

Eutanaasia on muidugi väga tundlik teema ja seda just seetõttu, et see on pöördumatu. Aga kindlasti on see teema, mida tuleks inimlikult võtta ja vältida väga jäiku üldisi seisukohti. Seda selles mõttes, et mõistlikud lahendused on üldjuhul ka kõige inimlikumad. Kirikutegelased ütlevad, et elu on püha. Väga austusväärne seisukoht, aga mõnel juhul tuleb suured loosungid kõrvale heita ja mõelda, mida tegelikult teha saab. Mitte "Elu on püha ja tapmine on julm!", vaid "Kas seda elu on veel võimalik päästa?"

Vahemärkusena, üldiselt oleks mõistlik usk ja poliitika lahus hoida. Poliitikas tuleb teha kaineid ja loogilisi otsuseid, mõelda tagajärgedele ja arvestada inimeste ning ühiskonna vajadustega. Usumehed aga toetuvad küll muule kui loogikale. Loosungite, pühakujude ja usuraamatutega ei tee tarka poliitikat.

Seega, ärgem mängigem eludega. Suured sõnad, poeesia ja jumalamängimine võiksid jääda välja sealt, kus on tegemist tõsiste eluliste küsimustega. Seal ei ole vastuseid ette antud, õige vastuse saab iga inimene ise ära tunda. Seetõttu peaks andma ka võimaluse valutuks lahkumiseks (olles eelnevalt kindlalt heades kätes).

Järeldused eilsest päevast

2008-11-12T00:55:00.000-08:00

Tegelikult väga palju järeldusi ei olegi. Põhiline oleks ehk see, et "Tulnuka" tsenseeritud variant on nagu morsekood - mõnel juhul ka EKG inimesest, kes on äsja surnud (äsja, sest ammu surnud inimesel neid vidinaid järel ei ole).

Täna tahaksin ma aga tänada Hansapanka, õigemini selle klienditelefoni, mis oli automaatvastaja peal ja seetõttu ei saanud minu kõnedele vastata. Asi selles, et ma tahtsin oma kaarti sulgeda, kuna see tundus olevat kadunud. Tegelikult olin ma selleks üsna edukalt valmis, kuna varasematest aastatest on selliseid kogemusi juba küll. Pärast teist (või kolmandat) ebaõnnestunud kõnet mõtlesin, et äkki see kaart, mis ma oma särgi rinnataskus enne kompasin, ongi see õige - olgugi, et eile oli pidu, suur osa siin on siiski mu loomupärasel hajameelsusel - sellega olen läbi aegade uskumatuid tegusid korda saatnud.

Kui üritada eilne päev väga lühidalt kokku võtta, oleks see: Saaremaa-buss-praam-buss-Tartu-Raatuse-peahoone(loeng)-Raatuse-Rock'n'roll(ristimine)

Ühesõnaga ühte ja teist jõudsin eile (teha).

Märksõnad:

¤ Tuul ja meri - tekkis kahtlus, et tuule tõttu praamid ei liigu, mistõttu oli oht, et ristimisele ma ei jõua. Kõrged lained olid küll, aga kohale ma jõudsin.

¤ Tarmo Kulmar - ma ei olnud kindel, kas ma loengusse lähen, aga Kulmar peab tegelikult väga ägedaid loenguid. Eile ta rääkis väga poliitiliselt ebakorrektselt (seda ka ette hoiatades) rasside tekkest. Mida enne ei teadnud, on see, et neegrite* paksude huulte ja laia nina põhjuseks on see, et oleks rohkem limasnahka (selle põhjus läks kõrvust mööda); Aasias (ja Aafrika sisemaal) on kuivad tuuled, mistõttu ka pilusilmad; neegrite kräsus juuksed hoiavad õhku ja toimivad seega kliimaseadmena; asiaatidel on oluliselt rasusem nahk kui teistel, mis taaskord kaitseb kuiva eest; eurooplastel on pikk ja esiletungiv nina, mis pikendab õhu teekonda hingamisteedesse (külm kliima); saime teada ka segarasside nimed**.

¤ Küsija/Sumeroloog - usuteaduse ainetes käib üks tüüp, kelle harrastuseks on suvalisel ajal õppejõudu küsimustega pommitada. Eile oli ta ka kohal. Kolmapäeva õhtul on üks hiline loeng, mille lõpus tal on alati paar ja rohkem küsimust - lisaks ei oska ta neid hästi sõnastada, mistõttu sellega läheb ka veel lisaaega (viimati küsis ta, mis vahe on Homo Sapiens'il ja Homo Sapiens Sapiens'il***.

¤ Hollywood/Bollywood - põhimõtteliselt eilse peo teema või stiil. Väga põhjalikult sellest kinni ei peetud, mistõttu on hea, et ma ei üritanud ise ennast tolaks teha.

¤ Lõpp - vat ei oska täpselt kommenteerida (aga kuidagi pidi see lõppema).

---

Märkused, täpsustused:

*Neeger - ei soovinud sellega kuidagi halvustav olla. Neeger ei ole tunnistatud meil halvutavaks sõnaks, pealegi on sel algselt teaduslik taust (vist).

**Valge + must = mulatt
Kollane + valge = mestiits
Must + kollane = sambo

***Vahet ei olegi, pikem on lihtsalt täpsem.

Rahvus ja muud teravad teemad...

2008-11-08T11:01:00.000-08:00

Tegin äsja orkutisse küsitluse, kas lipuheiskamine peaks riigipühadel kohustuslik olema või mitte. Sellele mõttele viisid mind mitu asja, põhiliselt aga küsimus rahvuslikest väärtustest ja sellest, kuidas peaks isamaalisus avalduma. Ütlen algatuseks kohe ära, et ma olen küllaltki eestimeelne, austan seda maad ja rahvast ning pean lugu siinsest pärandist.

Siiski jääb mitu lahtist küsimust... Esiteks kasvõi lipp. Lipp on kindlalt väline tunnus, mis - tõsi - on sümbolina oluline ja sellisena annab meie ühistele väärtustele konkreetsema vormi. Aga kohustusena? Sellal, kui isamaalisus peaks olema tunne, mis tuleb igaühel seest, väärtused, mille igaüks ise avastab...

Kui me kõik heiskame tähtsatel päevadel lipud, siis sellega me näitame oma ühtsust ja lugupidamist Eesti vastu. Kui see aga seadusega teha kohustuseks, siis on see nagu rahvakogunemised või paraadid teatavates maades, kus need on omaalgatuslikud ainult nime poolest. Mida selline kohustus annaks? Mida ta suhtumises parandaks? Kas oleme ehk mingi võõra tähelepanu all, kellele on vaja näidata, et siin on väga üksmeelne rahvas...?

Kes minu varasemaid postitusi on lugenud, ilmselt teab, et ma ei ole dogmade ja jäikade traditsioonidega väga heades suhetes. Rahvusluse ja Eesti teemast aga kahjuks kiputakse midagi taolist tegema. Kui Marko Matvere Päevalehe raamatusarja reklaamis ütleb: "...ja kui sinuga on selline häbilugu, et sa ei ole "Tasujat" lugenud...", siis see ei sisenda just väga sooje tundeid.

Isamaa-armastus peaks aga just soe tunne olema, midagi meeldivat, turvalist ja kindlustunnet tekitavat. Mitte aga range ülevaataja, kes kontrollib, et sa õiged punktid oled ära täitnud, et "eestlase" standarditele vastata.

Sa ei pea olema lugenud "Tasujat", sa ei pea olema Laulupeol käinud või sa ei pea kõiki Muistse Vabadusvõitluse lahinguid peast teadma, et oma kodumaad armastada. See ei ole tunne, see on silmaring. Mis on ka muidugi väga kasulik ja hea ja mõnel juhul aitab oma maasse rohkem austust sisestada. Samas võivad sul need kõik punktid täidetud olla ja järgmisel hetkel äraandjaks osutuda. Kas Hermann Simm on "Tasujat" lugenud? Heiskas ta äkki lipu igal 24. veebruaril... ?

Sellisest isamaalisusest ja rahvuskultuurist tehakse püha lehm, mida saab igal pool ettekäändena tuua, ilma et peaks edasi põhjendama või süvenema. Suuremat sisu sel ei ole, sest käskude koguna on tegu suuresti fassaadiga, mille taga võib olla sisu, aga samahästi ka ei pruugi. Lähen jälle selle kurja teema - võimu - juurde. Iga võim vajab legitiimsust, mingit vahendit, millega end usutavaks teha - millega oma tegusid moraalselt põhjendada ja rahva poolehoid võita. Õpetuste kogu on selleks hea vahend. Ja karta on, et kui võimule tuleb väga konservatiivne valitsus, siis just sellest teemast võib saada nende valitsuskepp. Ja kui neil hästi läheb, piisab vaid selle viibutamisest, et kohe rahvas jooksma ja kükke tegema panna.

Üks väike kõrvalepõige veel. Lugesin täna Oma Saarest (Saare maakonnaleht) isadepäevateemalist arvamuslugu, mis arvustas laste saamist iibetõstmise eesmärgil - ja sealhulgas kõiki poliitikuid, kes sellisel teemal üldse räägivad. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis ei tahaks sel teemal väga pikalt targutada. Siiski olen piisavalt tark, et olla nõus selle seisukohaga. Tõenäoliselt igaüks, kes lapsi ja üldse inimesi austab, peaks võtma seda iibetõstmise teemat sügava mõnitusena (eriti need, kes ise oma aega ja energiat laste kasvatamisele pühendavad).

1988. aasta ühislaulmised näitasid, et tõelist isamaalisust on eestlastes ka tõeliselt olemas. Tõsi, see oli juba 20 aastat tagasi. Või oleks jälle konkreetset põhjust vaja, et see nii selgelt avalduks? Loodame, et mitte...

Mina ei oska anda tarka vastust sellele, kuidas siirast kodumaa-armastust eestlastes esile kutsuda. Ehk on see juba olemas, aga praeguste jäikade arusaamade juures sellest ei paista lihtsalt välja. Äkki on inimesed ära hirmutatud... Samas on mitmed võimalikud arutelud isamaalisuse olemusest tabuks märgistatud. Kes selles kohas küsimusi esitab või midagi vaidlustab, on kohe tibla või reetur. Mis oleks väga alatu silt inimesele, kes lihtsalt rohkem teada tahab või süveneda üritab.

Või on oht, et haarde vabastamisel laseb iga viimnegi siit jalga ja kaob igasugune kohusetunne oma maa vastu. Aga samas kui nii on lood, ei ole nii ega teisiti võimalik midagi päästa...

Ehk on siiski asjalood paremad ning me pea isamaalisuse koodekseid välja andma või laste konveiertootmist kehtestama...

Venelane riigi etteotsa?

2008-11-06T22:00:00.000-08:00

Tänases Päevalehes on Rein Sikk välja tulnud mõttega, et sarnaselt Obamaga USA's võiks Eesti saada venelasest presidendi. Nii võrdsuse mõttes, et vähemustele ka võimalus anda.

Toon välja kaks kommentaari sellele loole:

*** "Millal saab Eesti venelasest presidendi?"
-
Siis kui Alžeeria saab prantslasest presidendi ja India britist riigipea. ***

*** Siit moraal - tegu on pseudoprobleemiga. Kui nt Obama valimine oli ses mõttes ajalooline, sest must mees ei olnud iialgi USA President olnud - siis siin oli mu lapse vastuses (ta muide õpib ühes välisriigi ülikoolis poliitikat) tuline õigus. Neid kahte asja ei saa mitte mingil moel samasse patta panna. Üks on esmakordne sündmus USA ajaloos...kuid Eestis oleme me toda situatsiooni juba küllalt näinud, OK mitte EV Presidendi nime all, kuid tuletagem meelde seltsimehi Käbinit, Vainot ja paljusid teisi nende mõttekaaslasi. ***

Ühesõnaga ei ole venelased vähemus päris tavalises mõttes. Vähemused on kas otseselt arvuline vähemus või siis arvult küll (sageli) suurem põlisrahvas, kelt aga võim on ära võetud. Mustanahalisi ei saa põlisrahvaks nimetada, küll aga on nad omal ajal vastutahtmist Ameerikasse veetud, orjastatud ja veel ahistatud sajandite vältel.

Siinsed venelased, tõsi, on ka paljud olude sunnil siin ega ole omal tahtel otsustanud tulla. Seega inimestena ei saa neile midagi ette heita ja paremad neist on meiega täiesti samaväärselt head.

Venelaste puhul tuleb aga mängu moraalne küsimus, mis on ka see, miks ei saa neist rääkida kui vähemusest selle parimas tähenduses. Meie kõrval laiub suur Venemaa ja liiga vähe on möödunud Nõukogude Liidu anastusest meie suhtes. Valdav enamus siin elavatest muu rahvusega kodanikest ei ole selles küll kuidagi süüdi, aga küsimus on selles, kas puhtmoraalselt me saame võimule lasta inimese samast rahvusest, mis meil juba vägivaldselt võimul on olnud.

Seda enam, et Venemaa ei käita ka täna just taltsutatud kutsikana, vaid endiselt maialt noolib siinseid maid ja õrritab rahvusvahelist üldsust. Venemaa juhtkonnale oleks see väga soodne sõnum, kui "nende maa lihast kasvanud seeme siin idanema hakkab".

On ka ju näiteks osseetide maal venelastest juhid - kuigi selle tagamaad on ehk natuke teised ja otseselt Vene algatusest tulenevad.

Igal juhul oleks see väga õhukesel jääl kõndimine - olgugi, et Venemaa kaotaks ka ühe trumbi siin inimõiguste rikkumisest rääkimisel. Siiski on meil kõrval suur Venemaa, mistõttu kogu see vähemuse teema on vähemalt tänasel päeval kahe otsaga asi ja keeruline teema. Olgugi, et USA mustanahaliste kõrval on terve suur Aafrika, aga sealt ei käinud keegi kunagi Ameerikat orjastamas.

p.s. Samas huvitav oleks kujutada, kui muistsed eestlased oleks Venemaalt siia orje käinud toomas.

Valimisteöö (ikka USA)

2008-11-04T17:16:00.000-08:00

Esimesed hääled anti Obamale, teatab Postimees südaööl. Häältelugemine veel käib, tulemused ei ole veel lõplikult teada, aga tundub, et järgmisel aastal võtab Bushilt trooni üle Barack Obama.

Vahendades Päevalehte: Eesti poliitikud väidavad, et mõlemad kandidaadid oleksid Baltiriikidele kasulikud ning tegu on välispoliitikas pädevate inimestega. Välispoliitika asjatundja Kadri Liik aga pakub välja, et USA suhted Venemaaga halvenevad nii või teisiti - põhjuseks aga peamiselt Bushi ükskõikne poliitika Venemaa suhtes. Selle loogika kohaselt on loota, et mõlemad kandidaadid suhtuvad Venemaa küsimusse seniselt tõsisemalt.

3:28

Postimees vs Päevaleht

2008-11-04T10:53:00.000-08:00

Huvitava tõigana hakkab silma, et McCaini ja Obamat on kahes suures päevalehes natuke erineval hulgal. Peaaegu nagu oleks kummalgi lehel oma lemmikkandidaat.

Võtsin lahti epl.ee rubriigi USA presidendivalimised ja postimees.ee'st Välisuudised. Päevalehel paistab enamike uudiste pealkirjas silma sõna "Obama". Ja tõsi, enamis uudiseid just Obamale keskenduvadki - "Obama käis Chicagos hääletamas", "Obama vanaema suri valimiste eelõhtul", "Osad valged ameeriklased peavad Obama rassi "boonuseks"" jne...

Väga mitmes loos räägiti Obama edust McCaini ees - tegelikult McCain tulebki põhiliselt jutuks siis, kui on teemaks tema vähene edu Obama järel.

Postimehes on lugu hoopis vastupidine. Uudiste osas nende hulk just ei erinenud, küll aga paistab see välja lehe toonis. Näiteks esiuudis hetkel välisuudiste lehel on: "Obama võttis esimese linna", milles "võtmine" mõjub justkui vallutamise või omavolilise haaramisena. Aga see selleks.

Ei taha küll kunstlikult midagi rõhutada, aga ehk on mingi roll ka sellel, et lingid Vabariiklaste rubriiki on vasakul veerul, kus ülalpool on reastatud ka kõik muud uudisrubriigid; Demokraadid aga on jäetud paremale reklaamide vahele. Ei oleks seda tõika ehk üldse maininudki, kui ma ei oleks Demokraatide rubriiki alles nüüd avastanud ja enne juba uskunudki, et ainult Vabariiklsed seal ongi.

Igal juhul - lihtsalt üks tähelepanek USA presidendivalimiste tuhinas. Ei ole lõplik hinnang lehtede suhtumisele ega kallutatusele...

USA - valimised - president

2008-11-04T08:10:00.000-08:00

4. novenber, täna, on see päev, kui maailma üks poliitilisi/sõjalisi/majanduslikke hiiglaseid valib endale uut juhti. Eelnevat arvestades ei saa seda kindlasti väikseks või tähtsusetuks asjaoluks pidada. Samal seisukohal näib olevat ka Eesti meedia, mis teemat juba kuid hoolsalt on kajastanud.

Niisiis, Barack Obama ja John McCain. Kes nad siis üldse on?
---

Obama - juuraharidusega Illinois' senaator, 47-aastane, esindab Demokraatlikku Parteid.

* Kõige kõmulisem fakt oli esialgu see, et võidu korral saaks temast esimene mustanahaline USA president. Senimaani on kõik presidendid olnud valged mehed. Kuigi maailmas ei ole see nii kindel trend (naispresidendid on olnud ka näiteks Lätis ja Soomes), on USA piisavalt konservatiivne riik, et sooliste ja rassiliste eelarvamustega presidenti suhtuda.

* Obama esindab kahe kandidaadi seast liberaalsemat ja sotsiaalsemat poolt (nagu Demokraadid ikka), muuseas pälvis sellega McCainilt "vasakäärmuslase" tiitli.

* Vene liberaaldemokraatliku partei just Aleksandr Žirinovski nimetas Obamat USA Gorbatšoviks, kes saab USA'le hukatuslikuks.

* Meediasse on lekkinud teated skinhead'idest/neonatsidest, kes on kavatsenud Obamat mõrvata (rassiküsimust arvestades mitte väga üllatav seik).

* Mitmed muusikud on avaldanud poolehoidu Obamale, kuni sinnamaani, et mõni on lubanud USA'st lahkuda, kui McCain võidab.
---

McCain - endine mereväekapten ja Vietnami sõja veteran, kes praegu on Arizona senator, 72-aastane, esindab Vabariiklaste Parteid.

* Üheks põhitrumbiks on nimetanud oma vanust ja kogemust, mis annab eelise noorema ja kogenematuma Obama ees.

* Skeptikud näevad McCainis Bushi järglast ja Bushi valitsemine on põhjustanud palju vastakaid arvamusi, sealhulgas ka palju kriitikat. Bushis nähakse nii lühinägelikku idiooti kui ka imperialistlikku vallutajat. Seetõttu on palju neid, kes soovivad poliitikas uus suunda.

* Mitmed Eesti poliitikud (nt. Mart Laar, Andres Herkel) peavad McCaini Eestile kasulikumaks, kuna tema oleks Venemaa suhtes rangem ja konkreetsem ning viljeleks karmimat välispoliitikat.

*McCain tekitas kõmu, kui valis oma asepresidendikandidaadiks noore Alaska kuberneri Sarah Palini. Tema noorus nõrgestas McCaini etteheiteid Obama enda kogenematuse suhtes.
---

Praegu on Obama juba mõnda aega ühtlasel võidukursil, nii et tulemustes väga suuri üllatusi ei ootaks. Kui just suur hulk valijaid tänasel päeval ümber ei mõtleks, muutes seega ka populaarushääletuste tulemused tühiseks.

Samas näitavad kõik asjaolud, et McCaini võit on vähetõenäoline ja Obama on vähemalt meedias juba ette ära kroonitud.

Kas vaatajad suudavad tõsiseks jääda...

2008-11-03T08:00:00.000-08:00

...kui komöödiatest tuntud näitleja teeb tõsise rolli ja tegelikult teeb seda hästi ja tõsiselt hingega?

Mõned koomikud on teinud mõned väga head tõsised rollid ja esimene, kellest tasuks rääkida, on Jim Carrey 1998. aasta filmis "The Truman Show". Olgugi, et film on osalt ka komöödia, on Truman Burbanki lugu põhiolemuselt dramaatiline.

See põhineb ühel kahtlusel või mõttekäigul, mida tõenäoliselt paljud on tänaval omaette käies mõelnud: Kas need inimesed, kes siin kõnnivad ka tegelikult kuhugi lähevad, kas neil on oma elu või on see kõik siin minu jaoks lavastatud?

Hea küll, võibolla enamikel ei ole selline mõte üldse pähe tulnud, aga igal juhul on see film just sellele ideele üles ehitatud. Truman Burbank on täiesti tavaline inimene täiesti tavalise eluga, aga selle vahega, et kogu maailm on just tema jaoks üles ehitatud ja kõik teised inimesed on kõigest näitlejad, kes täidavad rolle selles reality-show's, kus tema peaosaline ja ainuke ehtne tegelane on.

Filmi edenedes Trumani kahtlused üha süvenevad ja ta saab aru, millises vangistuses ta tegelikult on. Kogu sisu ma siin praegu ümber jutustama ei hakka, aga ütlen, et Jim Carrey teeb väga hea rolli, mis on igati tõsiseltvõetav ja annab edasi kogu loo dramaatika. Võibolla ainuke erand on filmi läbiv nali, mida Carrey oma iseloomulikul ilmel ütleb: "Good morning! ...and in case I don't see you, good afternoon, good evening and good night!"

Samal, 1998. aastal osales Jim Carrey veel ka teises tõsises filmis. See oli "Simon Birch" - peategelaseks samanimeline kääbuskasvu poiss, kes lisaks füüsilisele puudele oli jäänud ilma oma vanematest ja elas seetõttu läbi mitmesuguseid raskeid katsumusi. Kuigi ka see film on nimetatud pooleldi komöödiaks, on selle läbiv toon siiski traagiline. Simon sureb noorelt ja teda mälestavat parimat sõpra mängib täiskasvanuna just Jim Carrey, kes on filmi vältel ka jutustaja rollis.

Põhiküsimus on aga, kas vaatajad juba eos ei eelda, et Jim Carrey või mis iganes muu koomiku nägu nähes ei peaks sealt tulema ka nalju... Võbolla ajab see nägu ise neid juba ootusest muigele. Näitlejale tähendab see aga, et kord komöödiate juures olles on väga raske tõsisemate rollidega proovi teha. Pika aja peale on see ehk võimalik, aga üldiselt koomiku roll on see, mis filminäitlejate puhul ehk kõige paremini külge jääb.

Võtame veel ühe näite. Eddie Murphy... Ei kujutaks teda tõsises rollis ette. Pakun siis sellise filmi nagu "Holy Man". Ei mäleta, mis selle eestikeelne vaste oli, aga põhisisu on see: on üks home shopping channel (ka selle eestikeelset vastet täpselt ei tea, teleturg võibolla), mille töötajaid mängivad Jeff Goldblum ja Kelly Preston. Äri ei lähe seal väga hästi, kuni ühel hetkel kohtuvad nad ühe valgesse riietatud mehega, kes ei paista närvilisest ja tormakast argipäevast midagi teadvat ja kes on alati päikseline ja heatahtlik. Teda kehastabki siis Murphy.

Kuigi film on arusaadavalt komöödia, on just Eddie Murphy roll filmis see, mis ei tundu koomiline. Kui kõik teised tegelased tunduvat üht või teist pidi jaburad või naeruväärsed, siis Murphy tegelane G mõjub väga sisuka ja sügavana. G on ainuke, kes jääb täiesti puutumata tarbimisühiskonna ahvatlustest (neist põhiliselt film räägib) ja kes näeb maailma selle ehtuses ja lihtsates väärtustes.

G on seal justkui prohvet, kes on tulnud oma nägemust maailmast kuulutama. Samas ta mitte niivõrd ei kuuluta seda, kui seda lihtsalt kiirgab tema olekust. Väga tõsine tulemus Hollywoodi ühe tuntuma koomiku kohta. Ja veel arvestatavam, kui oletada, et ka enamus vaatajaid sellest aru said ja Murphy rolli mõistsid.

Kahjuks kiputakse filme sildistama just näitlejate järgi. Võibolla ei kuulugi "The Truman Show" ja "Simon Birch" näiteks komöödiate hulka, ehk on see lihtsalt "pühendus" Jim Carrey'le, keda hoopis paremini teatakse näiteks Ace Ventura või Bruce Allmighty'na.

Ka Steve Martin on teinud draamarolle. Ühte neist olen ma näinud, aga kahjuks nime ei mäleta, mistõttu ei saa siin pikemalt rääkida. Küll aga mäletan täpselt seda, et telekava oli selle filmi märkinud komöödiaks. Nalja aga seal filmis väga ei olnud ja alatoon oli taaskord tõsine - ehk järelikult oli tegu taaskordse "auavaldusega" ühele tuntud koomikule.

Eelnimetatute kõrval aga on ka need staarid, kes oma liistude juurest kuhugi ei lähe ja inimesi kuni lõpuni edasi naerutavad. Leslie Nielsen näiteks. Vanameister on 82-aastane ega väsi tolasid, idioote või lihtsameelseid edasi mängimast. Kusjuures alustas ta hoopis mujalt. 50' - 60'ndatel mängis ta põnevikes ja ulmefilmides ja täiesti tavalisi kangelasi. Kannapööre tuli 1980. aastal kõrvalosaga filmis "Airplane!".

Komöödia on täiesti tänuväärne loominguvorm, aga kui näitlejatel tekib soov end tõsisemalt proovile panna, on see veelgi parem. Paraku on nii, et nali ei suuda elus kõike vajalikku täita - või siis, ütleme, jätab mingi tühiku. Soov edasi liikuda on sel juhul igati arusaadav.

Ebapädevusest

2008-11-01T02:46:00.000-07:00

Täpsemalt siis ajakirjanike ebapädevusest asjalikke küsimusi esitada ja neid üldse arusaadavalt sõndastada. Esimese asjana peaksin kohe ära mainima, et olen ise sel alal veel väga algaja ja kõik sellised vead enda naha peal ära proovinud. Seega ei sobi ma kindlasti eeskujuks, aga igal juhul tean, mida tähendab halbu ja asjatuid küsimusi küsida ja sõnadega puterdada.

Kõige värskem näide, mis mul täpselt meeles on, juhtus Kuku eetris. Täpsemalt räägiti (vist) politsei pressiesindajaga ja teemaks oli autoõnnetus, kus alaealine oli roolis. Reporter, vist ennast unustades või fakte kõrvust mööda lastes, küsis, kas võidakse ka load ära võtta - mille peale tuli vastus: "15-aastasel ei saa lube olla."

Just see väga konkreetne vastus tegi olukorra veel piinlikumaks. Reporter pidi aga intervjuud jätkama ja tegema näo (raadio puhul kül mitte otseselt...) nagu ei oleks midagi juhtunud.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et ajakirjandus on valdkond, kus kergesti kipub tekkima tuju lõdvalt võtta ja mitte süveneda. Sest esmasel vaatlusel ei paista seal palju muud, kui et inimesed üles otsida, küsimused ära küsida ja lugu valmis teha. Ei pane justkui tähelegi, et selle kõige taga on veel meeletu kavandamine-plaanimine, teemasse süvenemin, õige ja hea fookuse leidmine, pädevaimate kontaktide väljasorteerimine - kavandamise ja süvenemise abiga asjalike küsimuste koostamine ja kõik veel muu...

Need ei tundu justkui konkreetsed tööülesanded, mistõttu ei tundu, et nendega peaks konkreetselt tegelema. "Nojah, ma siin nüüd midagi mõtlesin valmis..." "Noh, mingid küsimused on... vist on enam-vähem asjalikud..." jne.

Ja nii juhtubki see, et sa haarad telefonitoru ja siis ühel hetkel ei tea, mida täpselt küsida. Allikas annab mingit uut infot ja siis sa üritad kuskilt otsast mingi teemaga seonduva küsimuse valmis mõelda. Mis sisuliselt kõlab nagu poolseosetu sõnamulin. Või siis olemasolevat küsimust ei oska konkreetselt sõnastada. Või siis hakkad küsimusega kuskilt ebaloogilisest kohast pihta ja poole pealt üritad seda konkreetsemaks muuta.

Seda, kuidas ajakirjanikud küsimustega koperdavad, hakkasin ma tegelikult märkama siis, kui ise sel alal tegutsema hakkasin (suvepraktika jne.). Enne ei pannud ma seda tähele ja see väga kergesti tundubki täiesti normaalne. Aga need puterdamised ja läbimõtlemata küsimused tundusid tuttavatena mu oma enda komistustest. Kogenumad reporterid panid samamoodi pange nagu mina (kuigi vist küll vähem, ma usun). Samas võrrelda sain ma end ainult raadioreporteritega, lehekirjutajate salvestatud musta materjali ma loomulikult kuulda saanud ei ole.

Asjatundlikud meediaasjatundjad (jah, sealhulgas ka Priit Pullerits) räägivad, et Eesti ajakirjandusel on veel palju areneda ja liiga vähe lähenetakse oma tööle süvitsi ja põhjalikult. Ma ei ole piisavalt pädev seda hindama, aga mingil määral tundub, et nii see tõesti on. Paraku hakkab silma, et kohati tehakse tööd põlve otsas ja endale täpselt aru andmata, mis teemaga täpsemalt tegu on.

Aga arenguruumi on ja ega Eesti ajakirjandusel ei saagi olla sajanditepikkust kogemust. Kindlasti ei olnud mu eesmärk kedagi paika panna või mingit lõplikku hinnangut anda. Pealegi, lisaks kõigele, olen ma ka ise kaassüüdlane. Niisiis edukat arengut Eesti ajakirjandusele...

Lastenäppijad

2008-10-30T06:45:00.000-07:00

Meedias räägitakse viimasel ajal ohtralt pedofiiliast. See on teema, mis mõne sündmusega seoses või muul põhjusel aeg-ajalt esile kerkib.

Kui juba teemaks, võib siis ehk ka paar sõna sekka öelda...

Kuku raadios on just parajasti vox populi sel teemal. Helistajad küllaltki ühel meelel taunisid seda ja pidasid õigemaks karmimaid karistusi, piiranguid ja hoiatusi. Üks soovitas ka sundkastreerimist.
Ma ei ole seksuaalsete kõrvalekallete asjatundja, aga pedofiiliat ei saa mingil moel normaalseks pidada. Räägitagu mida iganes nende inimeste põhiseaduslikest õigustest, pahaaimamatute laste jaoks on nad ohtlikud. Ja see on see, mis on põhiline..

Nüüd avaldati Postimehes väike hulk nende nimesid. Juulis avaldati kohtulahendite register, kus samuti nimed üleval (samuti Postimehes leitav). Kas oleks ehk vaja neid inimesi veel kuidagi selgemini avalikustada. Raadiosse helistajad soovitasid nimekirja juurde ka pildid lisada. USA mõnedes osariikides pannakse selles karistatute autodele helerohelised numbrimärgid (olen kuulnud - võibolla lihtsalt kõlakas).

Ei tahtnudki mingit põhimõttelist statement'i siin välja käia. Lihtsalt, probleem on ja see siin ei ole see, mille kohta võib öelda "lihtsalt veel üks seksuaalvähemus".

"!lieH geiS"

2008-10-29T08:00:00.001-07:00

Kes võitis Teise maailmasõja?

Hitler ja natsisümboolika. Kuigi nii füürer kui ka natsiriik on mõlemad ammu surnud, on nad edukalt suutnud kõik teised sõjas osalenud riigid enda alla anastada. Moraalselt. Hitler on neis riikides hullem kui saatan ja kõike natsismile kaudseltki viitavat kardetakse hullemini kui tuld. Ja Saksamaa on selle veel eesotsas.

Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas Nõukogude temaatika ei ole kaugeltki ligilähedast hinnangut saanud ja kuidas selle koha pealt justkui silm kinni pigistatakse. Sellest on küllalt palju räägitud ja kõik teavad, et see nii on.

Lugemismaterjal, mis ajendas mind seda kirjutama ja mis seda naeruväärset teemat taas meelde tuletas: http://www.elu24.ee/?id=44491

Jääb ainult üle oodata ja vaadata, kaua lääneriigid veel edasi hitlerihirmus elavad...

Leiba noortele eurooplastele

2008-10-27T23:21:00.000-07:00

Juhtusin eile Kaubamajas olema. Ühel hetkel nägin riiulite vahel kampa noori, kes inglise keeles midagi väga innukalt arutasid. Ühel hetkel täiesti ootamatult tulid nad minu juurde: "Excuse me, can you buy us this bread?"

See palve tuli väga ootamatult ja esimese hooga ma ei teadnudki, mida vastata.

"Our assignment sais, we have to ask someone to buy us bread." Ja nende käes oli mingisugune ülesannete leht - nähtavasti ülesannetega, mis Tartu linna peal täita tuli. Natuke meenutab meie osakonna kastmise mängu, kus nuudleid tuleb kaubelda.

Kellegi taskust ilmus ühel hetkel välja umbes kümme krooni: "It's an anonymous donation."

Nendega kokkuleppinuna läksingi siis kassasse ja ostsin neile leiva ära. Juba lahku minnes küsisin neilt, kellega/millega tegu üldse on. "We're from the European Youth Parliament..."

Ja läinud nad olidki. Mida nad selle leivaga edasi tegid, ma ei tea...

***

2008-10-27T06:15:00.000-07:00

Lahe... Ma kunagi tõlkisin Läti ajalehest (Diena, täpsemalt) lugusid eesti keelde - ajaviiteks ja natuke, et keeleoskust arendada. Veebisõnastikku oli palju abiks vaja, aga paar tükki sain täiskujul ka valmis. Siin arvutis mul neid vist ei ole, aga kui üles leian, siis ehk näitan (noh, ja ilmselt koos originaaliga)...

ps. Või teen uued, kui veel oskan ja aru saan.

Radio Radissimus Ex Est

2008-10-25T06:29:00.000-07:00

Teistel sai see läbi eile, minul ja (loodetavasti ka) Taavil täna. Kaheksal nädalal teooriat ja praktikat raadio teemal oli väsitav, kurnav, põnev, huvitav, pingeline ja elamusterohke. Oli töid, mis läksid hästi ja oli töid, mis kohe üldse läinud. Kui raadios peab ilmselt niikuinii tegelema suure hulga musta materjaliga, siis meie kursusel toodeti musta materjali, mille hulgas oli mustemast mustemat.

Kuna meid oli palju ja me kõik tahtsime samal ajal samu asju teha ja kuna vahendid olid piiratud, siis sageli oli raskusi asjade õigeks ajaks valmis saamisega - suuresti ka seepärast, et sageli ei olnud paljudel lihtsalt aimu, mida täpsemalt tegema peaks. Nii et tegemata kodutöödega kohaletulijaid oli üsna sageli. Ka ise sain hilinemiste ja tähtaegade venitamistega lõpuks D kätte.

Käisin täna kahte viimast tööd esitamas, Urmas Loidil oli peahoones magistrantidega mingi loeng ja sinna ma sisse sadasingi. Hiljem tuli ka Taavi.

Need kaks viimast tööd olid mul juba eile olemas, aga nende avamisega tekkis tõrge. Ühest küljest oleks võinud saada selle asja juba eile kaelast, aga samas oli Loit juba valmis olnud Taavile F'i välja panema - kui minu töö ei oleks üle aja läinud, mistõttu võis ta Taavi ka ühtlasi vastu võtta. Vedas siis... Ja ilmselt mul ka, et Loit mind eile koos F'iga lihtsalt pikalt ei saatnud.

Ja nüüd - teleavarustele...

1:48

2008-10-24T15:48:00.000-07:00

Reede õhtu. Sõltuvalt, kuidas võtta, võib olla ka laupäeva varahommik. Aga mina ütlen, et on reede, sest minu jaoks algab uus päev ärkamisega (kui öö vahele jääb, siis on muidugi keerulisem tajuda, kust see piir jookseb - tunde küsimus rohkem)

Reede õhtu puhul üldiselt eeldatakse, et kui töönädal saab läbi, siis tuleb seda täie rauaga tähistada, tõsine ilme näolt pühkida ja sõpradega välja minna. Noh, nii ta küllalt sageli läheb, aga täna leidsin end hoopis ühikas Aliast mängimas. Ja väga lahe oli - suutsime seda pea poole ööni teha (noh, tegelikult umbes poole üheni ei ole üldse keset ööd, vaid kusagil selle alguses, aga las ta siis olla...)

Välja ma siis lõppude lõpuks ei läinudki. Ei viitsiks ka ja kasutan võimalust, et tuba on üleni minu päralt, mistõttu ei põhjust ka magama minna. Vaba graafik.

Now playing: John Lee Hooker - Baby Lee

Kuigi nädal ise on vahelduva eduga üle kivide ja kändude läinud, tundub, et nädalavahetus ise tuleb suht killer. Ja mis hetkest on minu blogist saanud midagi isikliku päeviku taolist... ? Kummaline on selliseid asju siia kirjutada. Mis siin arvata, mingi targem loogika on otsustanud, et just nii peaksid asjad minema. Olgu siis... Ongi põnevam.

----

Tõmbasin just peaaegu viimasel sirupitilgale kriipsu alla. Mis tähendab, et homme tuleb vist poodi minna (tegel't tuleks niikuinii...)

Ja John Lee Hooker laulab parajasti viskist ja naistest. OK, järgmine laul on rahast ("...ain't got no money.").

p.s. Lauamängud on üks parim ettekääne, et seltskonnas täiesti mõttetuid ja jaburaid asju vahele hõigata. Aga üldiselt on see seda väärt.

---

2:14

18:53

2008-10-23T08:54:00.001-07:00

Praegu on selline seis, et homme on viimane reporteritöö... vähemalt viimane rubriigist "raadio". Kuna ma olen nii mitmegi kodutööga maas, siis täna on viimane hetk need ära teha. Mis parajasti on edenemisel ja varsti peangi stuudiost läbi astuma, et oma hääl sisse lugeda.

"Siin Tallinn, kell on..."
18:56

Sa-Re-Ma-Fa-Sol-La-Ti

2008-10-18T12:45:00.000-07:00

Jälle kodus. Mingil imelikul põhjusel lasin Tartust jalga ja tagasi lähen alles teisipäeval. Iga kord on see oht, et koju tulles jääd millestki olulisest ilma (seda on juhtunud). Samas ei saa päriskodu ka päris ära unustada.

Kuressaare-Tartu on muuseas vist üks pikemaid põhiliine Eestis ja minule on antud au just seda kasutada. Mis tuletab meelde, et Tartu saarlased teevad peatselt jälle kokkusaamise, kuhu igal juhul üritan ka ise minna. Ei ole neid mõnda aega näinud. Enamikke klassikaaslasi ei ole ma peale lõpetamist vist pea üldse näinud (tea, kas näengi). Põhitutvusringkond on Tartus saadud tuttavad.

Rebaste ristimine on tulemas. Teoreetiliselt peaksin ka ise korraldamises osalema. Sünnipäevi on tulemas. Ja muidugi õppida, õppida, õppida - sellest ei pääse ja praegu on eriti oluline pooleliolevad ja alles eesootavad asjad käsile võtta.

Täiskäik edasi... (mida iganes ma sellega täpselt mõtlesin)

---

2008-10-13T12:46:00.000-07:00

Miks mulle tundub, et inimesed ümberringi lähevad õnnetumaks...? Või olen ma ise rohkem hakanud märkama...

Jälle üks väga diip mõte...

----

---

(p.s. Eesmärk täidetud - vähegi tõsisema või sisukama posti lõppu sai üks mõttetu märkus, mis keerab kogu eelmise jutu ka tähtsusetuks.)

-Sakssess-

Lugusid ühika juurest

2008-10-11T05:24:00.000-07:00

Raatuse ühikal on tagaküljes nüüd uued välisuksed. Need on sellised, mis ise avanevad ja põhimõtteliselt kohtab selliseid enamasti kaubamajades. Igal juhul Raatuse ühikal on ka nüüd sellised (Pepleri ühikal olid need tegel't juba enne).

Huvitav mõte aga on panna tavalised, mitte liuguksed, läbikäijatele avanema. Ühelt poolt on see muidugi mugav, aga vastu-ust tulijatele võib "meeldiv" üllatus avaneda (Pepleril kusjuures on liuguksed). Sellist lahendust olen ma veel ainult Konsumil näinud.

Lihtne katse täna tõestas, et tavalisel hoogsamal sammul pahaaimamatult ukse poole kõndides on täitsa arvestatav lootus uksega vastu nägu saada. Paistab ka, et kohalikud ei ole uuendusega veel päris ära harjunud. Ma ise küll vahel üllatun, kui uksed ootamatult lahti hüppavad.

Ja kui täna prügi välja viisin, avastasin, et konteinerite juures pesitseb üks peaaegu normaalse välimusega diivan. Veidi räsitud oli, aga täitsa ühes tükis. (Ehk sealsed asunikud olid endale elutoa ehitanud...)

--Laupäev--

Pihitool - teleülekandes ja (väga) kollases formaadis

2008-10-06T05:31:00.000-07:00

Ma seni küll väga ei ole rääkinud kõiksugu populaarsetest ja uutest nähtustest, aga praegu teen erandi. "Tõehetk" on tõsisema ja vähemtõsise ajakirjanduse hambusse juba nii mõnelgi korral jäänud ja pärast viimast saadet (5. septembril) ei suutnud ka ise paari sõna kirjutamata jätta.

Pihitoolis oli seekord "sügavalt usklik" Ardi, kes, nagu ilmnes, püüdis seal tõsimeeli oma pattusid lunastada. Juba saate eel lubati, et seekord tulevad julmemad ja valusamad küsimused kui seni. Ning kristluse ja meelelahutuse kokkupõrkes võib alati suuremat konflikti oodata.

Konflikt on võtmesõna. Sest konflikti üritatakse meedias alati pakkuda (ka tõsises - siis, kui seda on) ja konflikt on see, mis ärgitab inimesi vaatama/kuulama/lugema. Ja "Tõehetk"... noh, võib ju loota, et see annab võimaluse eetrisse pääsenul oma mured hinge pealt ära rääkida ja suhted lähikondlastega ära klaarida. Igasuguseid plaanimatuid kõrvalnähtusi on sellistel saadetel. Samas päris nii ei pruugi ka väita, sest aus ülestunnistamine ja hinge puhtaks rääkimine jne. on ka saate mainekujunduses kaasatud (kaastunne ja konflikt paistavad veel eriti hästi koos töötavat).

Ehk siis kokkuvõtlikult on see veel üks formaat, mis võimaldab inimeste eraelu avalikkuse ette kiskuda, et võimalikult palju uudishimulikke pilke saaks seda vaadata. Ja need inimesed teevad seda vabatahtlikult.

Aga tagasi nüüd eelmise nädala saate juurde. Ardi näis alguses väga rahulik, heatahtlik ja muretu tavaline mees, kes oli saatesse tulnud oma õnne proovima. Aga nagu formaat ette nägi, hakkas iga küsimuse järel kooruma ebameeldivaid, piinlikke ja koledaid saladusi (ma ei imestaks, kui saates osalejatele enne eetrisse minekut tagaruumis eriti rahulik ja mugav meeleolu tekitatakse, et see kontrast veel tugevamini esile tuua).

Mida näha oli, oli veel see, et seekordne sihtmärk viitas iga natukese aja tagant jumalale, kui rääkis oma enda elust või üldse sellest, mis on "hea" või "halb". Nagu liigselt tõsiuskliku kristlase puhul tavaline, põhjendas ta oma seisukohti jumalale meele järele olemise, pattude ja kümne käsuga. Ehk siis seisukohtadest vist ei ole mõtet siin väga rääkida.

Miks ma selle viimase üldse sisse tõin, on see, et siin oli tegemist tegelikult väga nõrga inimesega, kes oli võtnud usu endale toeks, et see võiks justkui täita mingisugust juhendit otsuste tegemiseks ja elus hakkama saamiseks. Ta ei pöördunud jumala poole seetõttu, et ta sellesse õpetusse tõeliselt uskus, vaid selleks, et tuge saada. Ja sellest toest võib saada tõsimeelne uskumine seetõttu, et sellest saab kinnisidee, mistõttu võibki olla raske (vähemalt sõnas) tollest õpetusest lahti öelda.

Kas see saade tegi talle head? Vaevalt küll, aga paljud said naerda või nutta ja pühapäevaõhtu sisustada. Kas see tegi Kanal 2'le head? Tegi küll, või siis sellele firmale, kes iganes Kanal 2'e omab.

Veel üks traagiline lugu sai televaatajate ees lõhki kistud. Mis sellest edasi saab, me enam ei tea (kuigi elu24 võibolla natuke valgustab). Põhiline, mida meie näeme, on see, et varsti pannakse uus lugu hakkama - uue peategelase, uute varjatud tegude ja mõtete ning uute ülestunnistustega. Ja nii läheb see edasi iga nädal - ja uued ohvrid vaid võtavad end ritta.

Nagu Ekspress selle kohta ütles, inimesed ei oska meediaga veel käituda. Kas nad hakkavadki kunagi oskama? Ja vaevalt käis see vaid Eesti inimeste kohta, kuna sellised saated on pea igal pool populaarsed.

Ja miks ma ise seda vaatan? Aga miks mitte - esiteks ei ole pühapäevaõhtul just palju asjalikku teha ja teiseks ei ole ühtegi olulist põhjust, miks mitte seda vaadata. Mingit moraalset põhjust selleks ei ole, kuna need inimesed on ise end sinna vabatahtlikult pakkunud. Lisaks sellele pakub mulle huvi, kuidas selline meedia toimib, kuidas ja miks inimesed end raha pärast niimoodi avalikult lõhki kista tahavad. See on huvitav ja ma tahan üha rohkem ja rohkem sellest asjast ja neist inimestest aru saada.

Mõte

2008-10-03T08:48:00.000-07:00

Kas siis, kui sa päevi ja nädalaid pidevalt loed, oled sa samaväärne vangiga, kes kinniistutud aega arvestab?
---
Kukkus nüüd kuidagi diip välja...

"Submission is for the weak"

2008-09-29T00:07:00.000-07:00

Nii kõnelevad mõned mu head tuttavad ja nende kiituseks on nad selle põhimõtte auga välja kandnud. See on seni küll käinud alkoholitarbimise katkestamise kohta, aga miks mitte seda mõtet mujale laiendada.

Viimased mõni nädal on tõestanud, et kindlasti ei ole hea mõte koguda endale kohustusi, kui sa ei ole kindel, kas sa neid ka kõiki täita suudad. Eriti, kui aega ka ülemäära palju ei ole...

Olgugi, kui selle taga on erialased püüdlused ja vajadus end endale ja teistele tõestada. Lõpptulemus on ikkagi see, et sul ei ole midagi tehtud, võlad ja tegemata tööd on kaelas ja püüad veel viimasest järgmisel minutil midagi parandada.

Puht eriala mõttes, siin sõltud sa väga palju teistest inimestest, nende kättesaadavuses, nende päevakavast, ja mis kõige tähtsam, nende soovist sinuga rääkida. Selles osas olen ma viimase nädala jooksul väga palju korvi saanud.

Pole vist väga hullu, et ma ühtegi juhtumit ei täpsustanud, vaid ajasin lihtsalt üldist mulli... Pole vist ka vaja, läheks väga pikaks jutustamiseks - pealegi on vist igal alustaval ajakirjanikul selliseid lugusid sadakondi.

Nii et pöidlad püsti.

Vist peaks nii olema

2008-09-23T00:08:00.000-07:00

Mul on tunne, et ma ei lähe nüüd enam pikka aega koju. Mind küll oodatakse seal ja väga meeldiv oleks pere ja omasid näha, aga kõiges muus toimuvad alati tagasiminekud, kui ma sinna pagen. Sellele oleks küll tonnide kaupa vastuargumente, aga ma ei tunne, et mul praegu seda pelgupaika vaja oleks. Turvalise lapsepõlve rüpes on juba küllalt ja küllalt oldud. Ma ei tea, mis selle teadmisega teha, aga noh kui ma ta juba kirja panin...

Sessuhtes, et siin on hea, siin on seiklused, siin on väljakutsed, uued huvitavad inimesed, kellega veel lähemalt tutvuda. Mitte, et ma neid võimalusi pooltki ära kasutanud oleksin. Kõik see on ju nii loogiline.

---

Mõtteeksperiment, siis.